Kõigele on siin maailmas piirid seatud, aga ööbikute lennule nähtavasti mitte. Vähemalt need ööbikud, kes on akadeemilisse segakoori koondunud ja esmaspäeva õhtuti Tartu College'i saalis oma lauluhääli lihvivad, ei näi tundvat mingeid geograafilisi piire. Seda paika pole vist maailmas olemas, kuhu nende väsimatud tiivad pole neid kevaditi kandnud, et Simmaree sildi all laulu laksutada ja kuulajate südameid rõõmustada. Kui vaja, lendavad piraatidena aarete saarele ja puistavad leitud laeka sisu helidena üle Eesti Maja saali laiali – püüdke kinni ja nautige, meil pole varandusest puudu, easy come, easy go!
Jah, seekordse Simmaree motosildiks oli Aarete Saar. Aset leidis see sündmus laupäeval, 25. mail Toronto Eesti Maja suures (viimse kohani välja müüdud) saalis. Dirigeeris Rosemarie Lindau, keda assisteerisid Charles Kipper klaveril ja Tõnis Tõllasepp löökpillidel. Külalisesinejateks olid tenor Stephen Bell ja bariton Avo Kittask. Kõike muud pakkus koor ja selle liikmetest moodustatud kolm eriilmelist lauluansamblit ning tantsutrupp.
Iga Simmareega on publikule jutustatud mingi lugu. Seekordse loo sõnalist osa, Anne Altosaare poolt oskuslikult kirja pandud, kandis kolm tegelast: piraatide kuningas Kapten Raudjalg (Avo Kittask), tema tütar Kaja (Alexandra Wilbiks) ja väimehekandidaat Jaak (Roland Campbell). Nende kolme ülesandeks oli rääkida programm elavaks, hajutada mulje hoolimatult kokku paisatud sigrimigrist, mille kavalehe silmitsemine võis esile kutsuda. See õnnestus neil oivaliselt.
Rääkigemgi ehk järgmiseks sellest sigrimigrist. Põhimotiiviks olid saared ja neid ümbritsev meri. Aardeid võib ju leida igalt saarelt, Balist või Jamaikalt, Islandilt või Abrukalt. Kõik tuleb laulurehaga läbi kammida, eriti kui aardelaeka matja on uppunud ja otsija kannatab mälukaotuse all. Pole parata, kui selleks tuleb ära õppida mõni senitundmatu keel.
Nüüd aga etendusest endast. Selles leidus palju hiilgavaid numbreid, millest ühtki ei taha esile tõsta sel lihtsal põhjusel, et see rikuks vapustavalt vaimustava üldmulje. Koor kui tervik oli see, mis kütkestas. Julgen väita, et see oli parim Simmaree, mille Ööbik on siinkirjutaja silma all lavale toonud. Iga solist, iga ansambel täitis oma osa võrratult, kuid nende hulgas polnud ainsatki staari, kõik jäid meeskonnamängijaiks. Koor mõjus hoolitseva emana, kes kõiki oma lapsi armastab võrdse hellusega, nii andekaid kui vähemandekaid. Võib julgelt tähendada, et tegu oli meelelahutusliku tippsaavutusega. Kui hakata loorberipärgi jagama, siis ülaltoodu valguses tahaks esimese ulatada käsikirja koostaja Anne Altosaarele. Lugu oli hästi läbi mõeldud algusest lõpuni. Kahtlustan, julgemata väita, et selle kirja panek ja osaliste valik olid mingil määral sünkroniseeritud. Teise pärivad kaks nähtamatut daami – lavalise liikumise viimistlejad Tiina Coverdale ja Anneli Andre-Barrett. Hea käsikiri võib kaotsi minna, kui selles ettenähtut sujuvalt läbi ei viida. Üldse oli nähtamatuil sel õhtul ehk kõige olulisem roll. Mainigem vaid Anne Meemat kostümeerijana, Marje Virrot tantsude juhendajana, Tõnu Altosaart kunstilise kujundajana (kes teine oskaks puu- või raudjalaga ööbikut joonistada!). Kindlasti jäi mul mõni nimi märkamata, ei maksa pahaks panna.
Kahele professionaalsele külalislauljale pole mul ühtki pärga, nad said publikult juba oma jao kätte. Aga et nemadki end ilusasti ansamblisse ära mahutasid, selle eest sügav kummardus mõlemale. Stephen Bell oskas endale veel lisapreemia välja kaubelda – tema eelseisvaks kontserdiks on küll täismaja garanteeritud. Koorist endast pole jõudnud rääkidagi. See musitseeris nauditavalt, helivärv meeldivalt ümar ja ühtlane, Rosemarie taktikepile kuulekas ja paindlik. Lavaline distsipliin vaba ja sundimatu.
Ei saa jätta tunnustust avaldamata ka neile abijõududele, kel eeskavaga otsene seos puudus. Heli ja valgustuse eest hoolitses Allan Eistrat. Maitsva õhtusöögi oli valmistanud noor kulinaaria valdkonda pürgiv Kristiina Kald, kringlit pakkus kohvikuperenaine Ülle Veltmann. Baar taganurgas töötas täie koormusega.
Kui koori esinaine Marta Kivik etenduse lõppedes tänusõnu jagas ja lillekimpe mitmele poole suunas, kostis ta häälest sügavat rahuldust. Viimased lilled tänuliku koori poolt langesid ta enda käsivarrele. Tänu kõigile ka kuulajaskonna poolt! Ööbik ja kevad kuuluvad kindlalt kokku.
