Oli kahju temast, sest ta nagu eesti rahvas, kaotas vabaduse jalad ja aheldati põrgu väravate külge. Lõpuks oli siiski natuke lootust tema taastulemisele, aga vist proteesidega?
Lisaks ilusatele ennemuistsetele lugudele sai loetud Bornhöhe ja teiste pajatusi eestlaste muistsest vabadusvõitlusest. Nagu ilmneb viimastest tõlgendustest, lasin end sellega vist viia eksiteele?
Pettunuid on üsna palju, aga neile pakutakse lohutust. Ajalugu ei salli tühje kohti – neid saab täita väga erinevalt. Kui Eesti ajaloost roogiti välja muistne vabadusvõitlus, on seda tühikut rutatud täitma selle moodsama versiooniga, mida tutvustati Arnold Rüütli 85. sünnipäeva puhul. Läti Henrikut asendab Eesti Henrik – Peeter Ernits, kelle vabadusvõitluse kangelaseks, kes ühendab Lembitu, Kalevipoja ja Suure Tõllu, on viimase kaassaarlane Arnold Rüütel. Tema kangeslaslik karjäär algas paljutõotavalt juba 13-aastasena, selle kohta ütleb tema kroonik:
„Ka ainsa Eesti presidendina on ta pidanud venelastega tulevahetust. Kui 1941. aastal Vene väed taganesid, koputati Rüütlite talu aknale ning omakaitses olnud Arnoldi isa ulatas ka talle relva, nii tuli neil kodutalu tulevahetuses kaitsta.” (Postimees 9.05.2013).
Kroonikutel on kombeks fakte vassida ja Peeter Ernits pole erandiks. Kas president Rüütel pidas tõesti tulevahetust venelastega? Nagu arvab üks irooniline kommentaator: eks ta pakkus hiljem mõnele suurele Moskva ülemusele suitsu peale tuld, mis ongi see tulevahetus venelastega. Sel ajal, 1941. aastal, ei olnud ta ju ka veel president, vaid poisike. Tema isa ei saanud olla Omakaitses, mis loodi alles pärast venelaste väljalöömist. Eks kroonik Peeter mõtle Kaitseliidule, mis aga likvideeriti aasta varem, kusjuures anti ära relvad, ei saa välistada, et mõned peideti. Huvitav oleks kogeda rohkem selle lahingu käigust, milles nähtavasti jäi peale perekond Rüütel? Seda panegüürilist kroonikat tuleb aga võtta ettevaatlikult. Kas see kangelaslik vastupanu 1941. aastal rajaski talle viis aastat hiljem teed komsomoli ja 1964. a kompartei ladvikusse, kus ta sai jätkata oma õõnestustööd sütitavate kõnedega, mida polnud vaja uskuda?
Tema sünnipäevaartikleid lugedes jääb mulje, just nagu oleks Arnold Feodoripoeg koguni ületanud Kalevipoja, lagundanud Nõukogude Liidu. Pole kaotanud jalgu, talle on kasvanud tiivad, millega võib lennata Olümposele teiste ebajumalate juurde. Ei tea, kas tohib heita nalja uute Eesti ebajumalate üle Taara tammikus?
Tema väidetavate imetegude kaudu ärkavad ellu ennemuistsete juttude tegelased. Kavalast Antsust saab personifitseerides Kaval Arnold, kes väidetavalt oma magusate juttudega veab alt Moskva vanapaganaid. Seejuures tuli vältida tema paljastamist. Kärsitutel dissidentidel tuli suu sulgeda, nad isoleerida, sest nad ohustasid Kavala Arnoldi plaane Eesti veretuks taasvabanemiseks, milleks aitasid lõpuks kaasa isegi mõned Vanapagana sulased. Ei õnnestunud küll täielikult vabaneda neist sortsidest, kes veelgi keelduvad õppimast „koopainimeste” (sortside hulgas levinud arvamus) keelt, aga see pole Kaval Arnoldi probleem.
Nii tuleb kõrges eas veel kord ümber orienteeruda. Lapsepõlves loetud muinasjutud apelleerisid fantaasiale, moodsad skeptitsismile. Kuna aga paljud eelistavad karmi tõelikkuse eest põgeneda unistuste valda, siis leidub alati uskujaid, nagu ka muinasjuttudes Kaval-Antsule. Pealegi oli Kaval-Ants ainult muinasjututegelane, Kaval Arnold seevastu faktiliselt eksisteeriv indiviid. Tuleviku ajaloolastel on jälle palju tööd – kuidas hinnata tema vabadusvõitlust? Kas Vanapagana all tuleb mõista tema komparteikaaslasi või kergeusklikke vabadust ihkavaid eestlasi? Kas tuleb tema panust hinnata sõnade või tegude kohaselt? Tal endal ja tema jüngritel on võimalik seda suunata ja mõjutada. Igal juhul on ta väga omapärane ja huvitav kuju Eesti lähiajaloos. Tema kohanemis- ja muutumisvõime on märkimis- ja imestusväärne.