Olin ju Tallinnas lennukisse astudes vaadanud veel korraks lumehangedele ja mõelnud, millal küll see kevadsoe lõpuks kord meie kodutanumale jõuaks. Helsingi lennujaama akna taga sadas samuti veel laia lund, aga Pariisis de Gaulle'i lennujaamas maandudes võttis vastu juba tõeliselt rohelise muruga Pariis ja mis kõige üllatavam, oli meie jaoks juba tõeliselt suviselt soe.
See on see lennukite ajastu eelis, kus inimene saab mõne tunniga vahetada nii ajavööndeid, kui teatud hetkedel ka aastaaegu.
Talvest kevadesse astumine mõjub psühholoogiliselt kindlasti väga tugevalt. Loomulikult tahtsin minagi end päikese käes Pariisis välja sirutada ja lasta paista päikesel minugi valgele kehale, samas tuletas mälu meelde elukogemust, et eriti meie peame varakevadel päevitamisega ettevaatlikud olema. Meie nahk pole ju harjunud nii palju päikest ja pealegi veel sellise suure intensiivsusega saama.
Pariis oli kuidagi imekiirelt kohe ja korraga valmis sooja aja tulekuks, sest välikohvikud suudavad siin endasse neelata vist liialdamata miljon turisti. Pole ka ime, sest koos kohalikega tahavad nad ju kõik korraga vähemalt kohvi ja kuulsaid suus sulavaid prantsuse saiakesi saada. Aga tõeliseks elamuseks oli see, et Pariisi pargid olid korraga täis tuhandeid istumistoole, mis nagu loodud just taolise ilmaga elu nautimiseks. (Loe pikemalt Eesti Elu 17. mai paberlehest)
