Üllatus, sest alates Lääne-Virumaa piirist oli Tallinn-Narva maantee metsade all möödunud pühapäeval veel lund näha ja kõigil autosviibijatel mõistagi vatid seljas. Aken lahti, aken kinni. “Kas tuul tõmbab?” “Tee jope eest lahti!” Peatumised on pääs sellest saunast, sest õhujahutajat sisse lülitada tundub enneaegne.
On tolmune aeg, kus kõik ootab üht korralikku vihmapesu. Päike omakorda kütab ja justkui kergitab seda talvesadet kurku, silma ja igale poole nahale. See on kevade kirbe maik, mida loputab pudeliga kaasatoodud morss ja mõistagi jäätis.
Esimene peatus – Haljala. Esimest korda tegime kirikule täis ringi peale (kuna sisseminekuks olime hiljaks jäänud; jumalateenistus oli ammu läbi) ning avastasime varem uurimata jäänud hauatähiseid ja ühe kauni lumivalge inglikuju. Toimus kohtumine esimeste kummaliste lillade katkujuurte (fotol) ja künnivarestega; kraaksuv koloonia sobib ju kirikutorni lähedusse. Seal võttis laps auto pagasnikust (pakiruumist) välja suusakepid ja tegi nendega kuiva trenni pikki kirikumüüri. Kepikõnd on teadagi aastaringne rühisõbralik tegevus.
Järgmine peatus – Rakvere. Tagaistmel ohkajad vaimustusid mäenõlvalt allajõllitavat võimsat tarva kuju nähes. Aga see tutvus pidi ootama. Kõhud täis Pätsi pitsakohviku kamakooki, sõitsime piki Pikka tänavat. Rakvere ajalooline tuiksoon oli inimtühi ja päikese käes mõistagi tolmune, kuid see lisas meeleolu, justkui midagi poleks muutunud sellest ajast, kui tisler Gustav Jõe pidas kiriku vastas oma mööbliäri ning selle vaateaknas ärkas ehmatusega ühel samasugusel pühapäeval tema vennapoeg Heino.
Esimene kalmistu, linnasisene, ei tundunud esmapilgul olevat see õige. Teine, Tõrma küla kalmistu, asub linna servas. Sealse puidust kabeli ehitas minu vana-vana-vanaisa Jaan Jõe, tutvustati mulle aastal 1992. Nüüd istusid selle ette pingile fotojäädvustuseks minu külas olev ema ja tütred, kes kõik viibisid Rakveres elus esimest korda. Seal lendas peaaegu, et käe peale esimene imetillukene pöialpoiss (kinglet) ja liperdas-loperdas mitu esimest liblikat. Seal ajasid tüdrukuid röökides jooksma (ja mind neid vaikseks manitsema) esimesed “mesimummid”. Ning seal otsisin meeleheitlikult oma ema vanavanemate hauda; tulutult.
Olgugi, et olin selle esimese, linnakalmistu väravas varem otsustanud, et see pole õige (kuna puudus tuttav Jaan Jõe ehitatud kabel), ei jätnud jonni. Lubasin autosviibijaile (nendele kõik aknad lahti jättes), et jooksen vaid mööda kalmistu tänavaäärset müüri ja kui sealt ei leia, siis nii see jääb.
Hauakivist oli täiesti tuttav mälupilt, aga selle täpne asukoht… selgus! Oligi müüri ääres, oligi okaspuu all (siiski kiitsakas kadakas, mitte elupuu, nagu otsisime…). Jooksin autos ootajate juurde. “Leidsin! Ma leidsin!” Mu ema oli sellest hauast varem ainult fotosid näinud. Eestisse jäänud vanaisaga oli tal aga olnud kirjavahetus, kuni viimase lahkumiseni siit ilmast aastal 1964.
Hauatähist ümbritsevate sammaldunud munakivide vahel õitsesid esimesed sillad (siniliiliad) ja sinililled. Väiksem laps murdis paar õit ja pani need hauakivile. Vanem leidis naaberkalmu pingi alt temale täpselt paraja suurusega plastist reha ja kukkus riisuma. Tegutsemisemallid on selgeks saanud! Seda platsi polnud vist ammu külastatud ja samblakiht kaisutas kivisse raiutud nimesid. Murdsin kadakalt kaks oksa, mis kivi varjasid; need on praegu kodus vaasis.
Isegi inimesele, kes Eestis nüüdseks alaliselt elab, mõjuvad sellised sööstud eelnevatesse ajastutesse ja keskkondadesse väga raputavalt. Kõik peaks justkui olema tavaline ja lähedaselt kättesaadav, aga ei. Nendesse kihtidesse tuleb matkata meeled avali ning siis hakkab ajamasin tööle ja sinu kohake selles kangastuma. Eestis on see kõik nii sama lähedal kui väike kalmistujuhist pöialpoiss, kes peaaegu pihku lendab, justkui manitsedes “Siiapoole, siiapoole. Siin see kõik toimuski.” Pikal tänaval skautide jüripäeva marss ühte suunda ja matuserong teise. Seesamune kevadtolm silmis ja suul.
