Taanikeelne käsikiri vajas enne avaldamist põhjalikku võrdlevat kontrolli.
Sellele järgnenud isikliku kontakti ajal külastasin Borgelini tema kodus Vordingborgis. Katsusin teda aidata mälestuste käsikirja redigeerimisel. Tal oli ka raske leida kirjastajat. Borgelin suri 1966. a detsembris, ilma et ta oleks saanud lahendada neid küsimusi. Hiljem oli mul põgusat kontakti tema abikaasaga, kellest ta elas lahus, samuti ühe tütrega, aga ühendus katkes peagi ja plaan seiskus. 1973. aastal publitseeris Jüri Remmelgas Stockholmis tema eestikeelsete mälestuste redigeeritud ja kärbitud kordustrüki, millele kirjutasin eessõna.
Taani panust Eesti Vabadussõjas käsitlesin ise pikemalt, kasutades lisaks vahepeal Riigiarhiivi jõudnud taanlaste kompanii ühe suurima finantseerija Aage Westenholzi arhiivi, 1988. a ühe taani kolleegi pühendusteoses (Om Danmarks historie 1900-1920. Festskrift til Tage Kaarsted, Odense, lk. 97-127). Ainult lühidalt 1993. a ilmunud taanikeelses Eesti ajaloos (Estlands historie – kort fortalt, lk. 85-86). Iseseisva publikatsioonina on taani kompanii ja Borgelini panust viimati kirjeldanud Niels Jensen (For Dannebrogs ære. Danske frivillige i Estlands frihedskrig 1919, Odense 1998, 190 lk.)
Borgelini tütar pole siiski unustanud oma isa. Äsja ilmus Ann-Mari Borgelini toimetatud teos „Hvor Dannebrog faldt ned. Kaptajn Richard Gustav Borgelins erindringer fra Den Estiske Frihedskrig” (192 lk.). Peaosa moodustavad Borgelini mälestused, milles eriti alguses on suured lüngad – puuduvad käsikirja lk. 1-21, 29-32, 35-141 ja 208. Väljaandja on lisanud oma põhjendused, ka ülevaate Eesti ajaloost ning isa biograafia. Lõpuks kohanimede praegused nimevormid. Pole aga ülevaadet eelnevatest selleteemalistest trükistest. Parimaks lisaks on endise haridusministri Bertel Haarderi eessõna, milles rõhutatakse eesti rahva kannatusi, mida Borgelin ka kirjeldab, võrreldakse koguni Sofi Oksaneniga, aga seda sõda nimetatakse kodusõjaks.
Oma põhjendustes möönab Ann-Mari Borgelin, er tema isa ei saa just vaadelda ülikorrektsena, et ta pigem oli ajalooteemaline kirjanik. Ta püüab ka vabandada tema väljendusviisi, mis pole alati kooskõlas praegu kehtiva poliitilise korrektsusega. Tuleb loomulikult arvestada tema tausta ja aega, millal see tekst on kirja pandud. Tõde on vahel normaalses ühiskonnas liiga valus ja ebameeldiv.
Väljaandja pole nähtavasti kasutanud ajaloolaste abi. Juba sissejuhatavas põhjenduses räägib ta sõjast tollal veel mitte eksisteeriva Nõukogude Liiduga ja jätkab seda hiljemgi. Hoopis ajaloo rööbastest läheb ta välja Eesti ajaloo ülevaates. Siin väidab ta muuseas, et 1710 vallutasid venelased küll Eesti ala, aga pidid 1721. aasta rahuga andma selle tagasi Rootsile. Alles 1772. aastal läks see ala tema kohaselt jälle Vene tsaari alla (lk. 176)! See ülevaade on eriti uuemas osas küll sümpaatse hoiakuga, aga jätkuvalt mõnes kohas ebatäpne.
Borgelini biograafia annab ülevaate perekonna Skandinaavia taustast. Ann-Mari Borgelini ema on pärit Ahvenamaa saartelt. Kirjeldatakse mälestuste autori tausta, rahvusvahelisi kontakte ja tegevust Eestist, kus talle anti teenete eest Maidla mõisasüda, mille ta müüs 1937, 1940. aastal põgenes ta Taani. Tütre sõnade kohaselt rääkis ta ka ladusat eesti keelt. Seda ei õnnestunud mul kuulda, aga eestikeelsed tsitaadid tema biograafias seda just ei kinnita. Mainitakse tema järjejuttu Uudislehes, mida lehepoisid reklaamisid, hüüdes „Fänande Undisleht! Kalanel Borgelini mälestused!” (lk. 187).
Mälestused ise pakuvad huvi, sisaldavad omapäraseid muljeid ja märkimisväärseid episoode. Keskpunktiks on Borgelin ise, aga ta annab ka ruumi oma alluvate kirjeldustele olukorrast, mis ilmusid Taani ajalehtedes. Lugejad võiksid tütre soovituse kohaselt võtta seda faktuaalse ajaloolise romaanina, ajaloolased võivad võrreldes siin ja seal leida mõningaid täiendusi. Igal juhul on need mälestused lisandiks Eesti Vabadussõja ajaloole, mitmes suhtes illustreerivad, kuid nende teaduslikul kasutamisel on soovitav ajalooline kontroll.
Vello Helk
