Sellepärast saigi temast Püha Jüri. Kui mina noor olin, siis meie külas lohemadusi ei old ja sellepärast mina ühtegi tappa ei saand. Äbemata poisse oli külas küll, kes neiukesi näppima ja käperdama kippusid. Atsakamad piigad antsid neile ise vasta kõrvu, aga mõni oli nii noor ja äbelik, et mina pidin vahele astuma ja nolgile sinna kohta äigama, kus lõuad lõpevad ja kael algab. Sain tänuliku pilgu, aga pühaks mind ei tunnistatud. Ausalt öelda, ma ei mõistakski püha olla, arilik maamats nigu ma olen.
Nojah, see oli nasama suusoojaks, ega ma kade ei ole selle Jüri pääle. Las meil olla pealegi jüripäev, kuigi mõisad ja moonakad on ammu ajalukku läind ja sellepärast ei kolita sel ajal rohkem ühti kui teistel päevadel. Aga see Jüri, kes müüritöölt tuli ja Mariga külma roa pärast riidu läks, see tuleb mulle tuttav ette küll. Nisukesi on ikke veel. Ja sellest kuulsast jüriöö mässust kõneldasse kah, kuigi üle seitsme sajandi on sellest tapelusest möödas.
Naljakas mees, see Jüri. Päeval tegi müüritööd, öösel mässas. Ärman segas vahele ja ütles, et jüriöö mässust enam ei kõnelda, uuemas keeles üteldasse jüriöö ülestõus. Taga ullemaks! Kui väsind töömees öösel ülesse tõusis, siis võib arvata, et läks nuka taha põit tühjendama. Asi nüid, mida seitsesada aastat meeles pidada!
Kui külas simmanit peeti, siis ei saand keski enne õiget vunki sisse, kui pillimees lõõtsa pikaks venitas ja Tõmba-Jüri lahti lõi. Nigu peale Jüri keski tõmmata ei mõistaks! Aga nii ta läks, Jüri tõmbas ja Karla kargas, vahel poole ööni välja.
Kui kroonut teenima läksin, siis sai vahel marsisammuga varbad nii villi õerutud, et tuli ambulantsist abi otsida. Aga ega seal tohtrit ei old, varvastele andis rohtu velsker ehk joodijüri. Ja nüid, kui kodus torustik umbe läheb, siis pole muud kui kutsu plammer. Irmsat inda võtab ta küll, aga temata toime ei tule. Torujüri sihuke!
Karlal pole ööd ega päeva, kuud ega kuningriiki. Pole kalendert kah, aga kalendrisaba on. Vat seda pole jälle kellelgi teisel.
Kargu Karla
