Mõlemad juhid olid just tagasi jõudnud Eestist, kus nad järjekordselt olid olnud oma tööd tutvustamas ja uusi dokumentaalfilme hankimas. Ellen, kes on palju aastaid olnud EstDocsi “team'i” dünaamiline juht,
andis väga elava ning sisuka ülevaate EstDocsi saamis- ning ajaloost, tegevusest, saavutustest ja lootustest. Valguspiltide abil sai kuulajaskond osa algusaastate raskustest, neile järgnevast arengust, tagasilöökidest, edust, tulevikuplaanidest ja sellest hiigelsuurest kulissidetagusest tööst, mis seda kõike tagab. Kõige selle suure töö tulemus on, et EstDocs on suurim eestlaste kultuuriüritus väljaspool Eestit.
Selgus, et igal aastal toimub Torontos kaugelt üle saja erineva filmifestivali, nii et EstDocs ei ole unikaalne. Mis on aga unikaalne, on meie festivali suurus ja rikkalikkus. Kõneleja tõi võrdluseks portugallaste filmifestivali, mis vaatamata nende rahvusgrupi suurusele Torontos (c:a 200 000) kestab ainult kaks päeva, kuna suhteliselt väikese eesti kogukonna oma on nüüd 5-6 päeva. Tippaastal 2010 kestis see isegi 10 päeva, aga kuna see kippus käima nii korraldajatele kui külastajatele üle jõu, siis otsustati hiljem lühema variandi kasuks. Igal aastal esitatakse umbes 15-16 filmi (kord oli 23!) ja need võivad pärineda igalt poolt maailmast; siiski tänapäeval on nende rikkalikumaks allikaks Eesti. Neid on mitmes keeles, vastavalt kas eesti- või ingliskeelsete subtiitritega, sest festivali on eriti viimastel aastatel hakanud külastama ka paljud eesti keelt mitte valdavad huvilised.
Korraldatakse ka lühi-dokumentaalfilmide võistlusi, kus saavad auhinnad nii publiku kui ka žürii lemmikud, ja kui alguses olid auhinnad rahalised, siis nüüd saavad võitjad seinale riputatava aukirja.
Festival tegutseb kultuuriüritusena kindlalt Tartu College'i “hõlma all”, suurimad sponsorid on seni olnud Tartu College, Timmas Memorial Fund ja Eesti Sihtkapital Kanadas ning festivali puhastulust läheb suurim osa Eestisse. Korraldajatel on ka suured plaanid festivali “eksporteerimiseks” teistesse eestlaste keskustesse maailmas, nagu Boston, San Francisco, Austraalia jm.
Kõike seda jutustas Ellen umbes kolmveerand tunni jooksul. Lõpuks teatas ta, et on oma ameti üle andnud väga võimelisele Kristi Sau Doughty'le, mille järel Kristi tutvustas kuulajaskonnale väga lühidalt oma senist ja tulevast tegevust EstDocs'is.
Järgnevalt esitati kolm lühifilmi: San Franciscost pärinev omapärane “Black and Blue, fading into White”, Eestist saabunud lõbus “Teatetants” ja Kanadast pärit humoorikas “Kati and me”.
Õhtu lõpuks oli Ülle Veltmann saali tagumises osas üles seadnud lauad oivalise valiku juustude ja küpsistega, sinna juurde kuuluva veiniga ning muidugi traditsioonilise kringli- kohviga. Oli väga mõnus suupisteid nautides vahetada muljeid kuuldust-nähtust.
Suur tänu Majandusklubile ja selle ettevõtlikule juhatusele!
MT
