Ütles, et Venemaa pole kunagi ainult Eestit rünnand, ta rappis teisi kah ja kommud tegid omal maal veel kõige rohkem pahandust.
Vata sihukesest sorrist mina oma matsipeaga jagu ei saa. Sorri, aga mitte kudagi ei saa. Tuleb välja, et nii kaua kui kellegi käed on ainult minu kõri ümber, on ta ohtlik. Aga kui mu venna ja õe jaoks on kah kaak ja silmus valmis, siis pole enam mingit ohtu. Ja mina tola arvasin, et siis on oht veel suurem. Mine vai veel vanast peast ülikooli, et sorrist õigeste aru saada.
Et venelased ise kah kõvaste kannatada said, see on õigus küll, aga neid peksid nende omad vitsad. Nad ise valisid nisukese valitsuse, kes tapmisega keisri perekonnast peale akkas ja siis sai amba verre ja koksas maha igaühe, kes neist targem. Meid on nuheldud võõra vemblaga, see teeb minu meelest veikse vahe. Sorri, teeb peris suure vahe.
Üks teine kõrgeste aritud inime tuli talle appi. See on imelik mees, soome nimega ja vene mõistusega, aga Eestimaal utsitab tudengeid, õpetab neile mootsat ajalugu. Ärman küsis minult, kas võib ikke tõesti nii olla, et meil vabaduse sõda kah ei old. Et nii veike rahvas ei saagi sõda pidada. Õiges sõjas tapetasse miljunid, meil oma tuhandetega oli ainult veike konhvlikt.
Ma ei mõist Ärmanile midagi ütelda, aga omaette tundsin kahju, et mu vana sõber Kusta, Ärmani isa, nii viletsaks on jäänd. Veel kümmekond aastat tagasi oleks Kusta nisukese konhvlikti kontaktiga ära lahendand. Kontakt oleks tuld Kusta rusikal prohvessuri lõuapäraga. Pärast seda oleks koolitatud inime pikemat aega oma suud ainult pudrusöömiseks pruukind. Katsu liha järada, kui ambad kurgus. Pole meil enam mehi, sorri.
Kargu Karla