Imestavapanev kellavärk: öösel muudkui külmetab, päeval päevitame sinitaeva all. Ja siis ma nägin neid! Rändlinde. Tagasipöördujaid. Kes muud nad võisid olla, kui V-kujulises (olgugi veidi ühekülgses) formatsioonis lendasid? Neil olid suht pikad kaelad ja ma isegi ei tea, kui pikalt nende jalad välja sirutatud olid või ei olnud, sest nii lühinägelik prillideta olengi. Kure sireda keha oleks vast ikka ära tabanud, ju nad olid hallhaned. Alles nägime neid oktoobri alul Saaremaa põldudel kogunemas. Oma suhteliselt hilise sügisese mineku tõttu olevat nad saanud oma ingliskeelse nime Greylag goose, hilinevad hallid. (lag = maha jääma).
Kuniks öösel on kraade alla nulli, täidan hommikuti rõdul rippuva linnusöögitoru päevalilleseemnetega. Esmaspäeval, kui maa oli ootamatult täis kui valget vatti, käisid tihased järjepanu ja mul seemned otsas. Olin ekslikult mõelnud, et võib juba poe kinni panna. See äkklumi tekitas huvitavaid hetki – kummaline oli kogeda suheliselt valget õhtut (loojanguaeg 20.25) lumevaibaga. Hommikul jälle silm seletas, et on sädelev talv, kuid nihkes oli helipilt – tohutu lindude koor.
Õhtul 9.04 rääkis linnuteadlane Marko Valker ETV Aktuaalse Kaamera saates, et ta pole oma elus nii hilist linnukevadet näinud. Et kõikuvate ilmaolude tõttu on osa sulelisi siiatuleku edasi lükanud. “Märtsi lõpus ja aprilli esimestel päevadel on nüüd kohale jõudnud lõokesed arvukamalt, põldudel peatub juba kiivitajaid, kohal on hallhaned, kohal on ka teisi hanesid. Nähtud on rabahanesid. Peaksid olema kohal ka esimesed sookured siin-seal ja samamoodi üle Eesti laekub teateid ka valgetoonekurgede kohta,” loetles Marko Valker. Eesti kõige tuntumate musttoonekurgede pesa on praegu veel paksu lumemütsi all. Saatjatega varustatud kured Tiit ja Tiina muutsid hiljuti suunda ja saabuvad Eestisse tavapärasest hiljem.
See, kuidas lindudel pesitsemisega läheb, on hästi jälgitav internetist. Näiteks saab vaadata otsepilti merikotkaste Linda ja Sulevi pesast. (www.looduskalender.ee/node/15882) Vajutage pildi all “otsestriim” ja istute kui pesaäärel, kõrgel metsa kohal, kotka seltsis! Neil on praegu aasta tähtsaim aeg, sest pesas on kolm muna. Sama looduskalendri lehe üleval ääres võib valida ka teiste loomade ja lindude seire- (monitoring) ehk “piilu”kaameraid.
Kaks olulist seiretööriista, mis minu arust kuuluvad igasse majapidamisse, on taskulamp ja binokkel. Meil kukkus iselaetav taskulamp nari (bunk bed) pealt alla kildudeks ja binoklisse ei ole siiani investeerinud, kuid nüüd on teema jälle üleval, kuna kaks saart (s.t. saarepuud, ash) meie rõdust edasi on tänavu saanud hallvarese pesapuuks. Puu on muidugi veel täiesti raagus ja vares oma pulgakestest meisterdatud pesal tundub nii kaitsetu. Tuleb kiita nende julget pealehakkamist. Julge hundi rind on rasvane ja julge linnu rind puhevil.
Minu kadunud Taat, kes suutis hästi kokku tuua Eesti ja Kanada linnumaailmu või vähemalt nende liikide nimesid ühendada, nimetas American robin‘it punarind rästaks ja nüüd tajun, et tal oligi õigus; robin ongi justkui sulam Eestis elavast musträstast ja punarinnast. Punarinna laul, mille kõrgpunkt on esimestel minutitel pärast päikesetõusu või –loojangut, pidavat lõppema “meloodilise hõbekellukese helinaga”. Eesti folklooris kutsutakse punakaid linde ja putukaid lepalindudeks, nii ka punarinda. Nii linnunimetus lepalind kui punaka puiduga puuliik lepp lähtuvad ühisest läänemeresoome sõnatüvest, mis tähendab verd. Legendis on linnukese punane värvus saadud heateo eest Kristuse ristil.
Musträsta ehaeelset meloodilist laulu kuuldes olen taas justkui Toronto koduaias. Laulmise ajal istub too hangelind liikumatult kõrgel puu otsas.
Riina Kindlam
