Juurdelisatud kirjas selgitab Chicago lähedal elav pr. Mia Kaldalu, et ta on mu kunagise Tartu koolivenna Olavi Maru õde. Ühendus Olaviga lõppes mul vara, sest perekond kolis 1939. a. jaanuaris Tallinna. Mäletan veel nende lahkumist. Teisel fotol on Tallinna Raua tänava algkooli 3. klassi koosseis 1939. a – Olavi uus kool pealinnas.
Pr. Kaldalu mainib oma kirjas, et “mul on neid fotosid kahju ära visata, aga kuna mul pole järeltulijaid, siis need ikkagi lõppevad prügimäel. Teie kandis võib olla isikuid kes nendel fotodel esinevad.” Olavi on fotodel märgitud. Pr. Kaldalu ei võinud aga aimata, et otse tema venna kõrval seisev rõõmsa näoga poisike olen mina!
Mulle on foto suure väärtusega, sest meie perekonna fotokogu, koos kõikide kooliaegsete piltidega, hävis juba 1941. a. suvel, kui Saksa rinne jäi kaheks nädalaks Emajõe joonele kinni. Punaarmee kahurituli jõe põhjakaldalt süütas meie rajooni ja mu kodu Kastani tänaval põles maani maha. Nüüd on mul siiski üks mälestus kaugest lapsepõlvest olemas. Tallinna kooli fotole püüan leida Eestis uue hoiukoha.
Tahan siinkohal eriliselt esile tõsta pr. Kaldalu hoolt seoses nende ajalooliste fotodega. Nagu mainitud, polnud mul Olavi perega sidemeid kõik need aastakümned. Teadsin, et nad on paguluses ja kord (vist) sain Olavilt lühida kirja. See oli kõik. Nüüdseks puhkab mu koolivend manalas. Ta õel oli aga minu nimi meeles ja ta otsis “Vaba Eesti Sõna” kaudu (aitäh ka ajalehele!) minu aadressi. Nii. Rohkem soovida ei saa. Veel kord suurim tänu!
Sellele loole mõeldes võib küsida, kui palju sarnaseid väärtusi leidub teiste üksikute eestlaste sahtlites või riiulitel, mis omaniku surma korral lähevad prügimäele? Eestis võivad veel naabrid üht-teist päästa, siin, võõra rahva keskel, sarnast võimalust pole. Ei saa ka täielikult toetuda järeltulijatele, sest nende maailm on teine ning nende eesti keele oskus on puudulik. On seepärast väga soovitav, et meie vanem generatsioon oma kultuurajalooliselt väärtuslikud materjalid õigeaegselt läbi vaataks.
Raul Pettai