Kõneleja on viimased kakskümmend aastat töötanud heliülesvõtetega. On kaasa teinud mitmes täismetraažiga kinofilmis, viimasel ajal aga keskendunud dokfilmile. On reisinud laialt ja tituleerib oma tööd humoristlikult asetäiteturismiks. Filmimisest on ju meil kõigil üsnagi selge ettekujutus, kuid helimeistri roll pole võhikule kaugeltki nii selgesti nähtav ega arusaadav. Oli huvitav tutvuda eri liiki mikrofonide ja nende oskusliku kasutamisviisiga. Kui paljud meist teavad, et ühes inimtühjas ruumis on olemas nn valge heli (white sound või white noise). Margus väidab seda kuulvat ja peab oma töös sellega pidevat võitlust. Seda tuleb kahandada ja mõnel juhul ka lisada.
Kolm aastat tegi kõneleja kaasa projektis „Greatest Tank Battles”, mis viis teda üle Põhja-Ameerika mandri, Venemaale, Iisraeli ja Egiptusse. Nädalapäevad viibis ta Narvas, tehes võtteid Sinimägede lahinguväljadelt. Selle nädala jooksul ei kohanud ta praktiliselt ainsatki eestlast ega kuulnud sõnagi eesti keelt. Ida-Virumaal sai hakkama ainult vene keelega, ka inglise keelest polnud abi. Õnneks olid kohal abijõud Moskvast – tõlgid ja fikserid. Mis imeloom on fikser? See on vahendaja võttegrupi ja kohalike võimude vahel – hangib tegutsemiseks vajalikud load, üürib autod, palkab juhid jne.
Olulise osa kõneleja ettekandest moodustasid ekraanile projekteeritud filmikaadrid, mis tutvustasid tema tööd ja mida ta täiendas seletustega. Loodusfilmide juures on tulnud palju matkata avarustes. Kanada Grasslands National Park näiteks paikneb täielikus eraldatuses ja on kõige vähem külastatud rahvuspark. Seal võib kohata ainult nn hardcore loodusesõpru.
Kõnelejale esitati rohkesti küsimusi. Kuidas ta sellele alale sattus, selle kohta oli tal omamoodi huvitav ja õpetlik seletus. Nimelt oli helil tema jaoks juba varakult niivõrd tugev tõmme, et pärast keskhariduse omandamist otsustas selle ala kasuks. See ei meeldinud aga vanematele, kes küll soovisid pojale kõrgharidust, kuid mitte sellisel näiliselt ebapraktilisel alal. Jonnakas noormees pööras trotslikult ülikoolile selja ning töötas aasta aega vabrikus. Lõpuks andsid vanemad järele, et ikkagi ülikooliharidus. Moraal: millegagi ei tohi siin maises elus liialdada, isegi mitte pieteediga.
Eerik Purje
Fotogalerii – Fotod: Peeter Põldre