Kui 1990ndate aastate teisel poolel oli juba üsna selge, et kahe eestikeelse ajalehe (Meie Elu ja Vaba Eestlane) väljaandmine Torontos käib nii tegijatele kui tellijatele üle jõu, haaras initsiatiivi hr Tampõld, alustades talle omasel ettenägelikul ja diplomaatilisel viisil kahe lehe ühendamise protsessi, mis polnud muidugi sugugi lihtne. Meie lehtede tellijate arv oli tolleks ajaks kahanenud lehe väljaandmist võimaldava miinimumini või selle piirini. Aktsionärid, juhatused ja toimetused olid mures: kuidas jätkata nii vajalike eestikeelsete ajalehtede väljaandmist? Paberleht oli siis lugejatele väga tähtis, sest interneti-ilma avavaid arvuteid oli veel väga vähestel ja eestikeelset võrgulehte siin polnud.
Tagantjärele tuleb tõesti imestada, kust võttis hr Tampõld nii palju kannatust, tahtmist ja aega, et lehtede ühendamise käänulist ja ootamatusi pakkuvat rada kõndida. Kogenud majandusmehena mõistis ta, et üks eestikeelne ajaleht annaks tellijatele märgatavat kokkuhoidu – pole ju vaja enam kahte lehte tellida ega mõlemasse kuulutusi panna. Kui paljud tellijad-lugejad on seda fakti endale teadvustanud? Ja kui suur on see kokkuhoid olnud rahaliselt? Aga võib-olla veelgi suurem väärtus on Eesti Elul siinse ühiskonna sidepidajana, sest, jah, mitte kõigil lugejatel pole ju ka praegu kompuutreid.
Kui 2002. a hakkas Eesti Elu astuma oma esimesi arglikke samme, oli hr Tampõld alati valmis aitama, olles suurepärane kuulaja ja nõuandja. Isegi meie lehe nimi on tema pandud! Esitamata toimetajatele mingeid pretensioone või ettekirjutusi, polnud ta kunagi kitsi kiituse ega tunnustamisega. Tema kui lehe asutaja loomulik autoriteet oli väga inspireeriv.
Mõistagi ei piirdu Elmar Tampõllu teened siinse ühiskonna ees kahe ajalehe ühendamisega. Väga paljud eesti organisatsioonid saavad Tartu College'is tegutseda tänu tema poolt juurutatud ettenägelikule majanduspoliitikale, kus üliõpilaste ühiselamust saadav tulu pakub tegutsemisvõimalusi ja peavarju eesti organisatsioonidele, ka Eesti Elule. Hr. Tampõld tavatses seda tabavalt võrrelda sisu ja koore fenomeniga. Kui palju sedagi on märgatud või hinnatud? Ka tema viimaste aastate hiigelprojekt VEMU on end õigustanud ja juba suures osas ellu viidud. Väliseesti kultuuripärandi jäädvustamine on eriti praegu ülimalt oluline, sest põgenike põlvkond on viimasel ajal vägagi kokku kuivanud.
Eesti ühiskonna ühe alustala täht on kustunud, aga tema pärand ja teod elavad edasi. Ülaltoodu ei pretendeeri adekvaatsele ülevaatele Elmar Tampõllu elust ja tegevusest, pigem on siin tegemist ütlemata jäänud tänusõnadega ühele erilisele inimesele, kes on jätnud sügava jälje paljude ellu.
Elle Puusaag
