Selle reaktsiooniks oli kutsealuste põgenemine üle lahe Soome, sealsesse kaitseväkke. Nii oli aasta lõpuks Soome kaitseväes ca 3300 eesti vabatahtlikku. Nad olid kasvanud ja hariduse omandanud vabas Eestis ning nende palavaim soov ja aade oli taastada Eesti vabadus. Hr. Saar tõi näiteks enda. Ta oli 17aastane maalt pärit poiss, noorkotkaste juht ja Tallinna Tehnikumi õpilane. Tal õnnestus põgeneda Soome, kus ta ühines vabatahtlike liikumisega.
Klubi esimees ütles, et 70 aastat hiljem võime tagasi vaadata rahuldusega sellele, et meil oli võimalus võidelda Soome vabaduse ja Eesti au eest. 180 eesti meest puhkab Soome mullas. Kuid võitlus jätkus ju ka Eestis. „Kirjutasime kui eesti noored oma nime meie rahva ajalooraamatusse teiste Eesti vabaduse eest võitlejate juurde. Tegime seda Eesti auks ja tuleviku pandiks,” lõpetas Ylo-Mark Saar oma sõnavõtu. Ühislaulu „Hoia, Jumal, Eestit” järel viis lahkunute mälestamise osa läbi Edgar Marten, öeldes, et möödunud aasta on olnud raske, kuna igavikku on lahkunud kaks Soomepoiste Klubi kirjasaatjat – Hannes Oja ja Paul Rabisson. Hr. Marten luges lahkunute mälestuseks H. Oja luuletuse „Jumalaga jätmine”. Asta Kaups esitas soolo „Maha jäävad meist varsti mered ja mandrid” Linda McLean'i klaverisaatega, kes saatis ka ühislaule.
Paavo Loosberg luges ette 2013. aastal 90. või 95. juubelit tähistavate klubi liikmete nimed. Neid on 12. Ta lisas, et Soomes tähistatakse veteranipäeva 27. aprillil, mis puhul Soome parlament Eduskunta otsustas lisada veteranide hoolduseks riigi eelarves juba olevale 26 miljonile eurole veel 6 miljonit eurot.
Soomes on lubatud mitte kunagi kangelasi unustada ja seda põhimõtet ka järgitakse. Pastor Jüri Puusaagi peetud söögipalve järel asuti maitsva lõunasöögi juurde. Seejärel sai tervituseks sõna Soome relvavend Sauli Häkkinen, kes viibis kokkusaamisel koos oma abikaasaga. Ta tänas eesti soomepoisse, kes tulid Soomele appi raskel ajal.
Oma päevakohases kõnes jagas pastor Puusaag isiklikke mälestusi sõjaaegsest lapsepõlvest. Sel ajal, kui soomepoisid olid Soomes, toimusid 4aastase poisi esimesed kohtumised kahe okupatsiooniarmee esindajatega Hiiumaal. Ühed taganesid, teised vallutasid. Kõneleja rääkis 2012. a Hiiumaal püstitatud mälestusmärgist kõigile sõjas langenuile. Skulptorite idee kohaselt kannab eesti mundris sõdur sellel soome kiivrit.
Nii eestlaste kui soomlaste tänu kuulub soomepoistele. Sõjad jätavad oma sügava jälje kõigi rahvaste, ka eestlaste ja soomlaste hingeellu. Sageli eelistatakse sellest vaikida. Alles viimasel ajal on hakatud nendest teemadest avalikult rääkima. Ajaloo „mustad kastid” hakkavad tasapisi avanema. Edasi juhtis pastor Puusaag tähelepanu Imbi Paju raamatule „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu”, milles käsitletakse II maailmasõja sündmusi soome ja eesti naiskodukaitsjate silmade läbi. Sõjad on lõppenud, mälestused jäänud. Ometi seisab meil kõigil veel ees n-ö viimane lahing sellest elust lahkudes. Hea, kui saame siis koos ap. Paulusega öelda: „Ma olen head võitlemist võidelnud…”
Ühislaulu „Teid me tervitame kodumaa metsad” järel ütles lõppsõna Raffi Moks. Ta tänas eriti Asta Kaupsi, kes oli juubelipeo õnnestumiseks palju teinud, samuti teisi esinejaid ja osalejaid ning klubi esimeest Ylo-Mark Saart. Hr. Moks mainis, et ehkki „lõpp” on raske sõna, läheb elu edasi. „Kõike head järgmiseks 70 aastaks!” Selle positiivse noodiga lõpetas ta südamliku ja meeldejääva juubelipeo.
Elle Puusaag
Fotogalerii
