Kadus ära ka mu pojapoja nimi ja aadress neist kommunikatsioonivahenditest ja isegi oma naisega Tallinnas ei saa ma enam skaipida. Onutütar Merike helistas mulle Austraaliast juba siis, kui ta ema sai esimest korda insuldi. Merike palus, et helistaksin tema isale õhtul, kui Sydneys on kell 7. Ootasin selle aja ära, aga ühendust ma onuga Skype'i teel ei saanud, ka mitte telefoniga helistades. Kontrollisin telefoninumbreid mitu korda, helistasin Austraaliasse sealsele telefonioperaatorile ja küsisin, mida ma küll valesti teen, et ühendus ei toimi, aga targemaks ei saanud. Jätkuvalt sain oma helistamisele vastuseks: „Number, millele te helistate, ei ole saadaval.”
Järgmisel päeval helistas Merike mulle uuesti. Vabandasin, et mulle antud number ei töötanud ja ma ei saanud tema isaga seepärast rääkida. Merike andis mulle uuesti numbri ja lisas juurde õpetussõnad, kuidas Austraaliasse helistada. Ometi ei aidanud seegi ja onuga kontakti ma ei saanud. Nende päevade ajal, mil ma järelejätmatult onuga ühendust proovisin saada, onunaine Vilma suri.
Onunaist Vilmat ma väga hästi ei tundnud. Merikesega olin kohtunud juba siis, kui ta teismelise tüdrukuna oli Lakewoodis, kuhu ta tuli Kanadas toimunud skautide ja gaidide suurlaagrist. Meist said päris head sõbrad ja olime mitu aastat temaga kirjavahetuses. Minu isa kaitses teda väga, kinnitades, et ta vastutab oma vennatütre eest, kuna mina ja mu sõbrad ei ole küllalt usaldusväärsed.
Merikesel on minuvanune vend, keda ma ei ole kunagi kohanud. Aga onu Uno käis küll Ameerikas pärast minu isa – oma venna – surma. Kui hiljem teda Kanadas Estol kohtasin, ei uskunud ma oma silmi – nii väga meenutas ta mulle isa. Minu isal oli Parkinsoni tõbi ja ta vananes kiiresti, onu Uno meenutas isa ajal, mil ta oli veel noor ja terve. Onu Uno peatus meie juures mitu päeva. Kui ta lahkus, oli mul tunne, nagu oleksin oma isa teist korda kaotanud.
Onu Uno oli Eesti lennuväes lendur. Pärast sakslaste tulekut sai temast Luftwaffe piloot, leitnant.
Mina sündisin juba põgenikelaagris Saksamaal Lübeckis. Isa ja ema lähedaste sõprade peredega olime nagu üks suur pere. Ma mäletan tädi Ellenit, tädi Hildat, tädi Deesit, onu Harrit, onu Kaljut ja teisi.
1960. aastatel lubati mu isapoolne vanaema Nõukogude Liidust välja oma laste juurde. Esialgu läks ta oma poja juurde Austraaliasse ja elas koos onu Uno ja tädi Vilmaga Sydneys. Mõne aja pärast tuli ta meie juurde Ameerikasse ja elas seal surmani. Vanaema on maetud mu isa kõrvale Lakewoodi. Ema aga soovis, et ta maetaks oma vanemate kõrvale Eestisse. Koos õega matsimegi ta põrmu Viljandi surnuaiale.
Mul on kahju, et tean nii vähe oma Austraalias elavate lähisugulaste kohta. Ma isegi ei tea, kui palju lapselapsi onu Unol ja tädi Vilmal on. Isegi mõned lihtsad kirjakesed oleksid nüüd olnud tänuväärseks täienduseks mu teadmistele lähedastest. Palju fotosid, mis on vanematest järele jäänud, on dateerimata, puudu on nende taga ka nimed, kes neil piltidel on. Nüüd ongi hilja kelleltki midagi teada saada. Ka tädi Vilmaga oleksin tahtnud lähemalt tuttavaks saada, aga olen sunnitud nüüd ütlema – puhka rahus, kallis tädi!
Skype ei tööta mul tänaseni ja onu Unoga pole ma ikka veel rääkida saanud. Peaksin oma koduse tehnika korda tegema ja mitte ootama, et see probleem laheneb iseenesest.
Viido Polikarpus
