Ma ei mäleta, et oleksin kunagi mingitest tähtpäevadest agaralt osa võtnud. Küllap oli põhjuseks sellisele vabameelsele suhtumisele ka asjaolu, et mu isa oli kunstnik ja ema muusik, nad olid ise boheemliku eluviisiga ja ilmselt liiga varmalt valmis ka oma lastele samasugust käitumist lubama. Ma ei arvanudki, et oleksin millestki olulisest elus ilma jäänud.
Ka sõjaväes ja hiljem ohvitseridekoolis Fort Benningis, Georgias, ei võtnud ma osa neist tegevustest, millest teised, ei käinud näiteks golfi mängimas. Korra küll läksin, aga leidsin, et golf on mõttetu mäng ja rohkem sinna oma nina ei pistnud.
Monmouthi ülikoolis liitusin ma üliõpilasseltsiga, aga läksin seal ühe kaaslasega vastuollu ja lahkusin sealtki. Olin ka ühe eesti üliõpilasseltsi liige, kuid ei suutnud järgida selle reegleid. Põhjus, miks kõik nii läks, on selles, et ma ei suuda end meeskonna tahtele allutada. Mulle ei meeldinud, et täiskasvanud mehed üliõpilasseltsis täidavad lapsikuid rituaale. Ei mõistnud ma tookord, et need rituaalid olid testimiseks. Testitakse, kas oled võimeline oma mina ja tõekspidamisi klapitama teiste omadega, kas oled valmis teiste tõekspidamisi austama, isegi kui need tunduvad kerglastena. Kui oled valmis seda tegema, saab sind usaldada ka palju keerulisemates küsimustes.
Rituaalid ja tavad on tähtsad. On öeldud, et kirjalik ajalugu on lihtsalt moodne mütoloogia, mida erinevad rühmad soovivad ümber kirjutada, et ennast esile tõsta.
Mõned tavad, nagu näiteks vastlapäeval Kurenurmes Kilbi mäest üles ronimine ja sealt kelguga alla sõitmine on küll väga vahvad. Kurenurme naisselts palub igal aastal Taavi Serval tema talu maadele jääva mäe lumest puhtaks rookida, et külarahvas seal kelgutada saaks. Ka sel aastal oli nii. Pärast väljas möllamist mindi Kurenurme seltsimajja, kus Laine Rekli pakkus vastlakukleid ja hernesuppi. Ka mu naine Heli oli sel nädalavahetusel maal ja me mõlemad tundsime vastlapäevast rõõmu. Heli sõnutsi tegi just vastlapäev talve täiuslikuks. Usun, et see ongi üks rituaali eesmärk – muuta midagi, mida me teeme, täiuslikuks. Väga oluline on siin ka ühistegevuse tunne, teadmine, et oled osa kogukonnast, oma külast.
Hakkasin mõtlema isegi sellele, et ehk oleksin pidanud nooruses siiski koos teistega golfi mängima, ehk oleksin end siis selles seltskonnas paremini tundnud. Kes teab, ehk oleks ka üliõpilaste seltsielust aktiivne osavõtt avanud mulle elus rohkem võimalusi.
Olen elanud oma elu, nagu olen elanud. Jätsin ülikooli pooleli ja läksin sõjaväkke siis, kui kõik teised käitusid risti vastupidi. Nii olen ujunud kogu elu vastuvoolu. Aga ehk ei ole veel hilja midagi oma elus muuta? Olen otsustanud liituda Kuno Kerge meeskooriga, kes käib koos Tartus. See on algus!
Viido Polikarpus
