Telli Menüü

Luuvalupäev

Kaesin enne kirjutama akkamist uude tähtraamatusse ja panin tähele, et omme on luuvalupäev. Otsisin siis ühe ästi vana tähtraamatu kah üles, et natuke uurimisetööd teha. Igal päeval peab ju miski tähendus olema, ega neid sinna muidu uupi unnikusse ei loobita nigu puualgusi.

No leitsingi üles. See pidada olema puhkepäev, kus ei tohi midagi teha, mis luid ja liikmeid vaevavad ja neile valu teevad.

Ei tohi tantsu lüia, joosta ega rasket vüüsilist tööd teha. No kuule, minul on nisukesi päevi aastas kolmsada kuuskümmned viis tükki ja liigaastal rohkemgi. Kas sel päeval peavad siis kõik inimesed minu moodi olema vai kuda?

Ei mõist sellest asjast miskit välja nuputada. Otsustasin kirjutamiseks mujalt inspiratsijooni otsida. Mõtlesin, et kaen õige, mida neil kirjameestel ja -näitsikutel ütelda on, kelle mudilasepõlve mina mäletan ja kes nüid Eestimaal sulega paberit sorgivad.

Lugesin Riina juttu ja jalamaid läks süda soojaks nigu leivaahi. Sain kohe poolteist vatsatäit naerda, kui kuulsin, et tema Tuule nimeline tütreke juba kuus aastat vana ja pelgab rõugeid. Isver küll, kuda aeg lendab! Enne kui jõuad korralikult ähmi minna, et tüdruk vahib juba poisse, tirib ta ühe saleda ja sihvaka su silma alla ja ütleb, et vot sellega tahan paari minna. Tahad vai ei taha, aga sinust saab ämm ja terve ilm teeb sinu kulul nalja.

Nali naljaks, aga asjal on ikke tõsine pool kah. Ma tahaks Riinale natuke nõu anda, et kui Tuule meest valib, vaadaku, et selle tagumine nimi ei oleks Tallaja. Nisukesega ei kesta kooselu kaua. Aga seda Rõuge kanti ei maksa peljata ühti. Sealt saad kõige parema mehe. Rõuge arm on igavene, olgu ta näos või südames, ja see ongi abielus kõige tähtsam. Tegelikult võib ju perekonnanime endiseks jätta, nigu nüütsel ajal tehakse, ongi kõige Kindlam. Ja isa perekonnanimega võid akata oma meest kutsuma. Sillak on kah ilus nimi, eriti kui tagurpidi loed.

Aga see Estami Jüri ajas mul küll inge täis. Muidu täitsa asjalik poiss, aga nüid on akand poisikese tempusi tegema. On Eesti Rahva Muusejummile köie kaela visand ja sikutab seda aga Raadilt Talina poole nigu eksind õhvakest. Muutkui jaurab, et Eestit polegi rohkem kui see üles mukitud kilulinn ja et turistid on ainukesed, kelle pärast seda muusejummi vaja on, omad tast niikuinii ei ooli. Et kui ei usu, mine küsi Ameerikas mõne Vermonti juustuvabrikandi käest.

Minuteada oli Raadi vanaste Tartu külle all, sellega auväärses kohas, aga nüid tuleb välja, et enam ei ole. Tartul on ju palju nimesid old nigu eal lapsel kunagi. Saksa keeli oli ta Dorpat, vene keeli Jurjev, nüid Estami keeli on Perihveerija.

Jätan parem järgi, luuvalu akkas tunda andma.

Kargu Karla

Loe edasi