Hüüdsin talle, et ta peatuks. Mees pöörduski ümber ja küsis:
„Mis sa tahad?”
„Mida te teete minu restoranis?” küsisin.
„Mis see sinu asi on?” tuli vastus.
„Teie käes on minu spordikott,” märkasin ma ütelda.
„Mul on hoopis nuga ja ma lõikan su kõri läbi!” ähvardas tundmatu. Mees liikuski minu poole ja enne kui ma isegi aru sain, olin ta kinni haaranud ja lumme maha surunud.
Samal hetkel läks mööda korteriühistu töömees, kes oli natukene tipsutanud, ja küsis, mida ma lumes teen.
„Helista politseisse!” jõudsin talle hüüda.
Mees läks restorani kööki ja rääkis kokkadele, et ma maadlevat kellegagi väljas lume sees. Otsemaid jooksis kohale restorani peakokk Nadja. Tema sai kohe aru, et midagi on korrast ära, sest polnud minu moodi niimoodi kellegagi maadelda. Nadja oli üks neist Eesti venelastest, kes rääkis vabalt eesti keelt, aga kellel polnud õnnestunud läbida keeleeksamit kodakondsuse saamiseks, ehkki ta oli mitu korda proovinud seda sooritada. Nadja oli kehalt üsna kogukas ja köögis käitus ta klassikalise ülemusena. Tema toidud olid fantastilised. Ka uuris ta alalõpmata kokaraamatuid, nii eesti- kui venekeelseid, et uusi ideid saada. Eesti köögi tavatoitude kõrval valmistas ta meelsasti teiste rahvaste toite.
Igatahes oli Nadja juba õues ja paanikasse sattumata ning päti ees hirmu tundmata vajus ta põlvedega ja kogu oma keha raskusega varga õlgade peale. Küsisin, kas politseisse keegi jõudis helistada, ja kuulsin vastuseks, et Nadja oli käskinud ettekandjal seda teha.
Sel ajal, kui kolmekesi seal maadlesime, rabeles varas kõigest jõust, et lahti pääseda, ja lõpuks viimases hädas hammustas ta Nadjat jalast! Ma ei saanud algul arugi, et asi nii hulluks läks, sest Nadja oli kogu aeg säilitanud rahu. Hoidsime pätti kõvasti maadligi ja rääkisime hoopis menüüst, mida Nadja pidi pakkuma õhtul restorani tulevale välisministeeriumi grupile.
Kui politsei lõpuks kohale jõudis, hakkas ta otsima nuga, millega mees oli mind ähvardanud. Seda ei leitud. Võib-olla seda polnudki või suutis mees noa kuskile lumme sokutada.
Järgmisel päeval oli Õhtulehes pilt Nadjast, kus ta näitab oma jalal päti hammustuse kohta. Loo pealkiri oli „Varas hammustas Eesti Maja kokka”.
Miks ma sellest vanast loost täna kirjutan? Kuulsin alles nüüd, et 20. novembril eelmisel aastal lahkus Nadja meie hulgast. Nadežda Dubrovka oli paar kuud varem saanud 50-aastaseks.
Nadja perel oli suvekodu Vastseliinas. Pärast Eesti Maja sulgemist käis Nadja tihti seal. Rääkisime temaga, et võiksime avada uue restorani, võib-olla Võrus. Nadjale meeldis see mõte ja minagi olin vaimus valmis seda tegema, kui päikesepargiga on õnnelikult ühele poole saadud ja park töötamas. Nüüd jääb see mõte lihtsalt ilusaks täitumata unistuseks.
Kõik, kes kunagi Eesti Majas töötasid, jäävad Nadjast puudust tundma. Küllap liituvad meiega ka need, kes Nadja kokakunstist osa said.
Viido Polikarpus
