Laul kõneleb meile ühest tundest, ühest unelmast, mis on meile kõigile tuttav – koduigatsusest. Jõulud, lapsepõlvekodu ja kodumaa on lahutamatult seotud mõisted. Jõulud suunavad meie mõtted kodu poole, need on perekonnapühad, mida koos pühitsetakse. Igale inimesele meenuvad lapsepõlvejõulud isakodus. Imeline aeg täis valgust, õnne ja rahu.
Jõulud on Jeesuse Kristuse sünni pühitsemine, ja viimseks igatseb rändur seda kodu, kus Jumal on kõikidele eluteekäijatele valguseks, aega, kus tõesti on rahu ja inimestest hea meel.
Maailma varjutab kodutuse tunnetus. Me oleme kaotanud oma lapsepõlveusu Jumalasse ja see muudab meie elu külmaks ning teeb meid rahutuks ja sageli ükskõikseks. Nüüd oleme sihitud rändajad, kes on kaotanud tee Isamajja, siiski sügaval oma südame põhjas otsime seda teed.
Läbi jõulude kõlab Isa kutse: tulge vaatama last sõimes! Selles lapses on Jumala armastus avalikuks saanud. Maailmas rändajat, Sind kutsutakse Petlemma. Tule oma Issanda ja õnnistegija juurde, sest Sinule on täna Taaveti linnas sündinud Issand Kristus.
Rändur, kas sa siis ei karda
üksi käia kõrbeteed?
Ei, sest mind mu teel on saatmas,
hoidmas, kaitsmas taevaväed.
Inglid valvavad mu üle,
Jeesus võtab oma sülle,
kannab kodumaale mind.
Kõikidele EELK kogudustele, piiskoppidele ja õpetajatele, kõikidele organistidele ja kogudusekooridele, kõikidele kiriku töölistele soovib sügavat jõulurahu, rõõmu ja õnnistust
EELK piiskop dr Andres Taul,
Tartu ülikooli audoktor
