Telli Menüü

Klaverifestivalil kõlas rohkesti eesti muusikat

Tallinnas peetakse rahvusvahelist pianistide festivali KLAVER 1996. a alates. Festivali kunstiline juht on Bruno Luki koolkonna pianist Lauri Väinmaa.

Kuulsate välismaa pianistide kõrval esinesid ka eesti pianistid, kelle kavades oli rõõmustavalt palju eesti muusikat. Minul õnnestus kuulata Kristjan Randalu, Sten Lassmanni, Kristi Kapteni ja Holger Marjamaa esinemisi.
Kristjan Randalu astus üles helilooja ja pianistina. Foto: Heiti Kruusmaa

Kui Kristjan ja Sten on teinud juba rahvusvahelist karjääri, siis Kristile ja Holgerile oli klaverifestivalil esinemine alles debüüdiks. Noorte pianistide kõrval sai nautida ka vanameister Vardo Rumesseni klaveriõhtut.

*

Kristjan Randalu astus üles nii helilooja kui pianistina. Just nimelt heliloojana, mitte vaid džässpianistina nagu festivalikava teda tutvustab. Kahe poolega kontsert oli väga põnevalt üles ehitatud. Randalu enda kompositsioonid vaheldusid improvisatsioonidega eesti heliloojate lastelauludele kunagisest telesaatest „Entel-tentel”. See Kalmer Tennosaare poolt juhitud lastesaade oli nõukaajal niivõrd populaarne, et seda vaatasid ka täiskasvanud ja selles saates kõlanud lauludest on välja antud kauamängiv vinüülplaat.

Kuna Kristjan on suurema osa oma teadlikust elust elanud välismaal võõrkeelses keskkonnas, siis helises nendes lapsepõlve lugudes kaasa nostalgianoodike, mis tegi improvisatsioonid eriti võluvaks. Pianistide Kalle ja Piret Randalu peres kasvanud muusik on saanud suurepärase klaverikooli. Lausa hämmastav, missuguseid kõlavärve ta pillist välja suutis meelitada. Masinlike ja monotoonsete tarbimistsivilisatsiooni rütmide kõrval kõlasid rabavaikuse virvendused ja muudki loodushääled. Mina kuulsin Randalu muusikas nii tuule käes kõikuvate kõrkjate kui tilkuva jääpurika kauget kaja. Kristjan võiks oma haruldaselt poeetilise sisemaailma vormida mõneks suurvormiks sümfooniaorkestri saatel.

Kristjani esinemine näitas, kui hellitatud me Eestis muusikalises mõttes oleme. Meil on kõikides žanrites kirjutavaid väga häid heliloojaid. Kuna meie profid komponistid kirjutavad hea meelega ka lastele (Ehala, Naissoo, Tamberg, Vinter, Rannap jt), siis on meil olnud õnne üles kasvada kvaliteetses kõlakeskkonnas, mis tänapäeva „tapeedi-muusika” võidukäigu ajal on üpris haruldane kogu maailmas. Ilmselt on haruldased meie lastelaulupeodki.

Kristjan Randalule mõneti lähedane loojanatuur on Holger Marjamaa. Tedagi huvitab võrdselt nii klassika kui džäss. Kristjani sinasõprust klassikaga sai nautida suvel Mozarti kahe-klaveri-kontserdi ettekandes (koos Kalle Randaluga), Holger näitas oma meisterlikkust Rahmaninovi teist sonaati esitades. Jääb üle nõustuda Dublini Kuningliku Muusikaakadeemia professori John O'Conori sõnadega: „See noormees on erakordne anne./…/ Ta on veel noor, mingis mõttes vajab ta mäng veel arendamist, aga tal on midagi väga olulist olemas”. See oluline, aga raskesti seletatav „miski” kajas vastu ka kahest esiettekandest – Timo Steineri teosest „Ilu-inetus-vabadus” ja Holger Marjamaa enda, modernjazz stiilis loost „Autumn”.

Meeldiv avastus oli ka nooruke Kristi Kapten, kes on samuti Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi laureaat nagu Holger Marjamaagi. Kristi mängis Mozarti sonaadi kõrvale Alban Bergi sonaadi ja Margo Kõlari uudisteose „Kahel kaldal”. Kui Mozarti klaverisonaadi esitus demonstreeris Kristi kõrget kõlakultuuri ja head stiilitaju, siis Berg ja Kõlar näitasid lisaks ka kui põnevalt ja julgelt ta nüüdismuusikat interpreteerib.

Sten Lassmann on ette võtnud hiigeltöö – lindistada kõik Heino Elleri klaveriteosed (kokku kuus plaaditäit). Festivalikontserdil kuulsime ühtekokku 7 Elleri teost- kontserdi esimeses pooles kõlas 5 teost ja kontserdi lisapaladeks kõlasid veel Elleri „Liblikas” ja „Kellad”. Viimased on eesti klassikalise muusika tõelised hitid ja said publikult braavo-hüüdeid. Minule isiklikult oli eriti põnev kuulata Elleri variatsioone h-moll. Kavalehelt võis lugeda, et see kõlas esiettekandes alles pärast Elleri surma 1984. a Steni isa Peep Lassmanni esituses. Võib nõustuda Elleri-uurija Mart Humalaga, kes väidab, et need variatsioonid kuuluvad Elleri loomingu paremikku. Sten vormis lihtsale teemale kirjutatud kümme variatsiooni põnevateks karakteriteks ja suutis seda teha eht-ellerlikult – põhjamaise kargusega. Kontserdi teises osas kõlanud Johannes Brahmsi Sonaat nr 3 f-moll andis Stenile võimaluse end emotsionaalselt välja elada. Sümfoonia-mõõtu teose ohjamine õnnestus tal suurepäraselt. Finaali suurejooneline, lausa grandioosne kulminatsioon pani kogu kontserdile võimsa punkti.

Sten Lassmanni kontserdi publiku seas märkasin teiste seas ka Vardo Rumessenit, kes on samuti rohkesti Elleri loomingut esitanud ja plaadistanud. Tema soolokontserdi kavas seekord Elleri klaveripalu ei olnud. Rumesseni tohutust eesti klassikalise muusika repertuaarist kõlasid seekord 20 Mart Saare klaveriprelüüdi ja Eduard Tubina Ballaad chaconne'i vormis Mart Saare teemale cis-moll. Saare prelüüdid ilmusid helilooja juubeliks ka plaadil, mida Rumessen esitles Saare kodutalus Hüpassaares.

Olen Saare prelüüde Rumesseni esituses palju kordi kuulnud, aga iga kord suudab ta mõne ootamatu detaili või kõlavärviga üllatada. Saare prelüüdid kõlasid eriliselt kauni „ümara” kõlaga, nö sisekaemusliku tundetooniga. Samas peegeldus esitusest Rumesseni traagiline isiksus, kes – ta enda sõnade järgi – on kogu elu vastu tuult sammunud. Praegu on raske lõpuni mõista, kui vaevaline elu oli nõukaaja muusikul, kes oli end pühendanud eesti klassikalise muusika teenimisele.

Eduard Tubina Ballaad on eesti klaverimuusika üks tähtteoseid ja see on jõudnud nüüd paljude eesti interpreetide kavadesse. Rumessen on aga Ballaadi esmaesitaja Eestis. Ja mis eriti oluline – ta on seda Tubinale Rootsis ka ette mänginud ja temalt kiidusõnu pälvinud. (Rumesseni soolokontsert Tubina klaverimuusikast toimus Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia suures saalis). Seekordsest esitusest kõlasid eriti selgelt vastu just leinameeleolud – on ju Saare lauluski juttu seitsmest sammeldunud sängist ehk hauakünkast. Surmale võib läheneda mitmeti, ka helgete meenutuste vaatenurgast või kangelaste vägitegudele au andes. Rumessen valis seekord süngema poole. Ja tegi seda väga mõjuvalt. Meenuvad Leo Normeti sõnad: „Vardo Rumessen oskab Tubinat ka tubinlikult mängida; ta valdab piskust sündinud suurvormile omast sümfoonilist arendust, mis tegelikult peegeldub ka Tubina väikevormides”. Need sõnad käivad ka Tubina Ballaadi kohta.

Sirje Vihma-Normet

Loe edasi