Esitatud andmestikust selgub, et Kanada elanikest valdab 17% mõlemat siinset ametlikku keelt, kuid hämmastab, et kakskeelsete hulk on 40 aasta jooksul kasvanud kõigest 3% võrra ehk 14%-lt 17%-ni. Veelgi ehmatavam, et eelmisest, 2006. a rahvaloendusest alates on kakskeelsete arv Kanadas tõusnud vaid 0,1% (Quebecis 2,6%).
Statistikaameti andmetest selgus ka, et 6 miljonit kanadalast ei kõnele oma kodus kumbagi ametlikku keelt. Inglise keelt kõneleb esimese keelena 58% kandalasi, prantsuse keelt 22% ja mõnda muud keelt 21%. Viimastest on suutelised end ka inglise keeles väljendama 90%. On huvitav, et 22%-st väljaspool Quebeci provintsi elavatest frankofoonidest peab vaid 4% prantsuse keelt oma emakeeleks, ja pooled kõnelevad seda keelt oma kodus. Gunter võrdleb neid katoliiklastega, kes kunagi kirikus missal ei käi. Nii on siis prantsuse keel neile küll tähtis identiteedi määratlemiseks, mitte aga tavaelus. Samas ei tohi siiski eirata fakti, et Quebeci elanikest räägib valdav enamus (81%) prantsuse, 11% inglise ja 8% mõnda muud keelt. Emakeelena prantsuse keelt kõnelevate arv on 5 aastaga kahanenud 0,7% võrra.
Québecor Media Inc. Agency ajakirjanik Lorne Gunter kirjutab, et Kanada valitsus kulutab igal aastal tagasihoidlike arvestuste kohaselt vähemalt 1,5 miljardit dollarit kakskeelsuse edendamiseks – peamiselt paralleelsete inglis- ja prantsuskeelsete ametlike dokumentide, infoväljaannete ja blankettide trükkimiseks, aga ka riiklike ametiasutuste ning kohtuteenuste pakkumiseks. Sinna hulka on arvatud ka mujalt saabunud lapsehoidjate ja tsiviilametnike koolituskulud, isegi väljaminekud bilingvismi ülistamisele valimiskampaaniate käigus. See ei sisalda aga provintside ja erakompaniide poolt kakskeelsuse juurutamise nimel kulutatavat $900 miljonit, mida panustatakse keeleseaduse sätete täitmiseks.
Nii on siis Vahtralehemaal enam kui 40 aasta jooksul kulutatud (ei tihka siiski öelda, et raisatud, sest iga keele oskus on tervitatav) maksumaksjate raha 1969. a jõustunud Official Languages Act'i nõuete täitmiseks vähemalt 80 miljardit dollarit, võib-olla isegi rohkem. Teismelisena Mauritiusest Kanadasse immigreerunud üks riigi mainekam keskkonna advokaat Radha Curpen, kes valdab vabalt inglise, prantsuse ja kreooli keelt, kinnitab, et keelteoskus on avanud talle Vahtralehemaal mitte ainult paremaid karjääri- ja suhtlemisvõimalusi, vaid ka süüvimist siinsesse kultuuri.
Ent lingvistilise duaalsuse sunduslik ja bürokraatlik evitamine tekitab vastuolusid ja küsimusi. Gunter leiab, et on saabunud aeg selle kuluka eksperimendi lõpetamiseks, sest äsjased rahvaloenduse andmed demonstreerivad bilingvismi juurutamise mõttetust. Näib, nagu oleks aastakümnete jooksul miljardeid dollareid ja pingutusi tuulde visatud. Gunter on veendunud, et ülalmainitud tagasihoidlik 3%-line tõus on toimunud tänu inglise keelt omandada soovivatele frankofoonidele, kes teavad vägagi hästi, et ilma selleta on Kanadas pea võimatu karjääri teha. Ta nimetab kahe ametliku keele oskust propageerivaid kanadalasi naiivseteks idealistideks ja ülbeteks elitaristideks, kes loodavad kakskeelsuse abil riiki kuidagiviisi koos hoida. Aga kas sellel on mõtet? Vägisi ju armsaks ei saa. Quebeci provints näitab viimasel ajal ühtse Kanada vastu suurt tõrksust ja isegi vastumeelsust. Võib-olla on õigus ühel internetikommenteerijal, kes soovitab Quebecile öelda Au revoir! ja visata ta Kanada koosseisust välja. Äärmuslik samm muidugi, mis pole kooskõlas valitsuse pürgimuste ega poliitiliste eesmärkidega. Gunteri hinnangul oleks rahvusliku harmoonia huvides märksa arukam edendada n-ö orgaanilist keelepoliitikat, kus iga elanik otsustaks ise, millist keelt (või ka mõlemaid) ta eelistab. 1867. a konstitutsiooni 133. peatükk paneb asjad kenasti paika, lubades provintside seadusandlikel organitel tegutseda kas inglise või prantsuse keeles. Sama dokumendi ptk 23 kohustab aga Quebeci provintsi võimaldama ingliskeelset haridust kõigile seda keelt kõnelevate laste vanematele. Viimasel ajal näib, et seda sätet on Quebecis eiratud.
Ottawa Ülikooli poliitteaduste professor Francois Charbonneau küsib, kas Official Languages Act pole mitte oma aja ära elanud, kuna see on kaotamas oma tähtsust anglofoonide hulgas ning Quebeci ja ülejäänud Kanada vahelised vastuolud alates 2000. aastast aina kasvanud.
Kanada keelepoliitika on algusest peale oma olemuselt multikultuurne ja liberaalne, võimaldades nii inglise, prantsuse kui ka teiste keelte kasutamist. Käskude ja keeldudega ei tohiks seda delikaatset valdkonda mitte mingil juhul reguleerida. Ja milleks raisata miljardeid dollareid mõttetu bilingvismi edendamiseks? Küllap oleks siin arukam anda kanadalastele vaba valik ja säästa seeläbi maksumaksjate raha muude, arukamate programmide tarvis.
Elle Puusaag
