Ma tahaks teid väga tänada, seda meeskonda, kus polnud mingeid lõhesid, kus tegutseti koos sekretäridest turvameesteni välja. Oli üks suur pere, kellega oli nii hea neid Ameerika mägesid võtta. See oli väga uhke sõit!”
Tollane sotsiaalminister Marju Lauristin nimetas Laari esimest valitsust „heas mõttes julgete diletantide valitsuseks”. Diletant on asjaarmastaja ehk isik, kel pole küllaldast ettevalmistust ega kogemusi mingil alal tegutsemiseks. Samas võib ta olla väga andekas ja võimekas. Sellised väärtused nagu aatelisus, julgus, optimism ja kirglikkus korvasid noorte ministrite juhtimiskogemuste puudumist. Meenutagem, et Mart Laar oli siis vaid 32-aastane! Valitsuse liikmeid ühendas soov taastada võimalikult kiiresti demokraatlik Eesti. Nad tegid muidugi suuri vigu, lisaks vohas Eestis 1990ndatel korruptsioon ja kuritegevus. Laari valitsusel oli mitmeid ebaõnnestumisi ja möödalaskmisi (rublatehing, Iisraeli relvaost, Pullapää kriis jpm), aga kui paljud meist neid sündmusi veel mäletavad? Pealegi teevad prohmakaid ka kõige kogenenumad poliitikud ammuste demokraatlike traditsioonidega lääneriikides. Ometi suutis Eesti „diletantide valitsus” kõigest kahe aastaga suunata meie „riigirongi” perspektiivikatele rööbastele, mis viisid selle niisugustesse tähtsatesse jaamadesse nagu ühinemine NATO, Euroopa Liidu ja eurotsooniga. Eesti praeguse väikese võlakoormuse (vaid 6,1% SKT-st) juured lähevad samuti Laari valitsuse aega.
20. oktoobril esitles ajakirjanik Kalle Muuli oma raamatut „Isamaa tagatuba”, milles ta kirjutab Mart Laari esimesest valitsusest aastatel 1992-1994 – selle õnnestumistest, ebaõnnestumistest ja skandaalidest. Muuli hinnangul ajasid kõik Laari valitsuse liikmed oma väheste kogemuste ja oskuste piires Eesti asja. Nende mõte oli suunatud Eesti paremaks muutmisele. Kindlasti väärivad need pühendunud poliitikud Eesti tänu. Aga kahjuks ollakse selle andmisega ju nii kitsid, pigem ikka vastupidi. Selle tõestuseks on õelad internetikommentaarid. Muuli raamat sisaldab ka palju seesugust, mis omal ajal ei jõudnudki meediasse. Postimehele antud intervjuus kinnitab autor, et „see raamat lisab uut värvi Eesti ajalooteadmistele”. Loodetavasti jõuab „Isamaa tagatuba” kunagi ka Tartu College'i raamatukokku. Tõotab olla põnev ja valgustav lugemine!
Lauristini sõnul tegutses „diletantide valitsus” ühe meeskonnana, kes tegi otsuseid koos ja lõpuks ka vastutas koos. Võib-olla just selle tõttu said nad hakkama nende ees seisnud ülimalt keerulise ülesandega – rajada okupatsioonirežiimi rusudele uue iseseisva Eesti alusmüür.
Elle Puusaag