Mina keetsin kaeraputru, tegin kanget kolumbia kohvi ning jäin koju arvuti taha. Kohalik leht palus mult väikest artiklit Eesti dokfilmide festivali kohta. Teen seda meelsasti, sest siinne filmipidu on muljetavaldav. Iga etenduse ees ja taga on kaetud piruka- ja võileivalauad, vaheajal pakutakse kringlit ning kohvi. See kõik on piletihinna (10 dollarit) sees. Sedakorda juba kaheksandale festivalile on ehmatavalt palju eestlasi ning nende Kanada sõpru kodust välja tulnud. Paarisajakohalised saalid lausa puupüsti vaatajaid täis!
Tunnistan ausalt, et lendasin Torontosse päris korraliku eelarvamusega. Kartsin, et festival kukub läbi, kuna 2011-2012 aasta dokfilmide lõikus jäi meil Eestis enam kui kesiseks. Aga tuli meeldivalt pettuda. Pole ammu näinud nii positiivset vastuvõttu, mille kindlaks märgiks on massiivsed naerupahvakud üle kogu saali. Moonika Siimetsa tõsielukomöödia „Salme saladus” perekond Sõnajalgade ambitsioonidest Saaremaal ning Elen Lotmani irooniarevüü „Andy astub üles” Andrus Valvuri seiklustest mitmel mandril võiksid olla pretendendid Naerukajaka auhinnale, kui selline oleks festivali korraldajatel välja panna. Püüdsin tagantjärele mõista, mis vallandas kohati homeeriliseks kiskunud massinaeru saalis. Ei, see polnud parastav ega üleolev irve, kui kangelased sattusid tobedatesse situatsioonidesse, mille autoriteks nad ise olid. Muide, mitmes dokfilmis kutsus ülielava emotsiooni esile EV president Toomas Hendrik Ilves. Pigem oli rõkkava meeleolu tekitajaks enesekriitiline pilk meie ugri-mugri karakterile. Ehk teisisõnu – eestlase ebaadekvaatselt kõrgele enesehinnangule. Muide, akadeemik Peeter Tulviste on uurinud väikesearvuliste põlisrahvaste identiteeti Siberis ning tulnud järeldusele, et mida väiksem rahvakild, seda kõrgem enesehinnang!
Eile õhtul mängis film Villu Veskist ja tema hingesugulastest Fääri ning Hawai saartel. Film sellest, kuidas väikeselt Muhumaalt võivad ulatuda tunded ning mõtted mitme mere ja ookeani taha, kui eesmärgiks on muuta maailma ilusamaks ning paremaks. Nii selle Madli Lääne pildikauni filmi „Saarte värvid” kui ka Jaan Tootseni tugeva sotsiaalse närviga doki „Uus maailm” puhul oleks tahtnud siiski rohkem näha peakangelaste omavahelisi suhteid. Pole ju saladus, et filmikunsti jõud seisneb väljakutses vaatajale unustada pimedas saalis omaenda elumured ning samastuda filmikangelastega. Selle fenomeni eelduseks aga on dokfilmi ülesehitamine klassikalise draama printsiipide järgi.
Omaette ereda lehekülje festivali kavast moodustab lühifilmide võistlus. Selles on nooruslikku värskust ning märke, et uue filmiloojate põlvkonna hulgas on mitmeid paljutõotavaid andeid. Kanada eestlastele meeldis kõige rohkem ühe Kalifornias elava eesti tüdruku, meile ebahariliku nimega Naomi Bocki sürrealistlik autoportree. See on film neiu salaunistustest, mille keskmes seisab idee sõita mootorrattal ihualasti üle kuulsa Kuldvärava silla. Filmitüdruk tegigi oma plaani teoks. Ratturile järgnevast autost jäädvustati palja pepuga kihutavat Naomit, kelle figuur on solariseeritud sini-must-valgetesse toonidesse! Kaadritaguses tekstis teatab tüdruk inglise keeles, et selle akti pühendab ta Eesti vabadusele. Mulle endale läks kõige rohkem hinge siiski Maria Kiviranna ning Robi Uppini lühifilm „Lauküla Koit” autokauplusest kuskil Lõuna-Eesti hangede vahel. Suure kaastundega tehtud film muldvanadest meestest-naistest, kes komberdavad hädapäraseid toiduaineid ostma. See film võitis ka lühifilmide peaauhinna.
Arvan, et võiksime paluda festivali ülienergiliselt direktorilt Ellen Valterilt võimalust tuua lühifilmide võiduprogramm (6 x 7min) Eestisse ning näidata meie väljakujunenud kohtades – Manijas, Kihnus, Viljandis, Lihulas, Otepääl, Haapsalus, Tartus, Tallinnas ja muidugi ka Uue Kunsti Muuseumis Pärnus. Kes tahab ajast ette rutata või kella tagasi kerida, võib Estdocs'i filme vaadata festivali koduleheküljelt www.estdocs.com
Täna pärastlõunal viiakse mind „Ehataresse” näitama mu varasemaid dokke „Vabatahtlikud” ning „Jaan Oad”. Üsna palju kihnlasi lubas ka tulla, sest nende kodusaarelt pärit kunstnikku, kes puhkab oma küljeluu Malle kõrval Scarborough' kalmuaias, tahavad nad ju uuesti näha!
„Ehataresse” olevat tund aega sõita, olla peidus kuskil kolkas, Torontost idakaares. „Ehatare” on eestlaste vanadekodu. Tõsi ta on, ega minu filmid enam suuda noorema põlvkonna erksate ekraanitöödega võistelda. Loodan, et mind siiski pärast filmietendust linna tagasi tuuakse. Ju näeb ja kuuleb, kui kord tagasi koju jõuan!
Ilusat nädala algust ning uusi mõtestatud tegevusi kodumaal!
Mark Soosaar