Telli Menüü

Keeleoskust ei tohi politiseerida

N. Liidu lagunemine pööras Eesti ajaloos uue lehekülje, võimaldades ellu viia ümberkorraldusi pea kõigis eluvaldkondades, sh oma keele ja kultuuri säilitamisel, mida oli ahistatud ja survatud 50 okupatsiooniaasta jooksul. Asjaolu, et vene elanikkond ei tõtanud Eestist lahkuma ega ilmutanud ka soovi eesti ühiskonda lõimuda, komplitseeris olukorda.

Pöördeliseks momendiks kujunes 1995. a keeleseaduse vastuvõtmine. 1999. a asutati Eesti Keele Kaitse Ühing. Esinaise Reet Vääri sõnul on ühingu eesmärk eesti kirjakeele kui rahvuskultuuri olulisima koostisosa tähtsustamine, eesti keele seostamine eesti rahvusega, kirjakeele kaitse võõrmõjude, risustamise ja labastamise eest, kirjakeele ja murrete vahekorra täpsustamine ja nende vastasmõju kasutamine. Lihtsamalt öeldes – me peame oma keelt hoidma ja kaitsma.

Vene koolid on eestikeelsele õppele ülemineku vastu 

Imelik, et nüüd, kus eesti keele kui riigikeele edendamine on kujunenud pöördumatuks prioriteediks, saavad Eestis elavad venelased ikka veel vabalt suhelda ja oma asju ajada vene keeles.
Eesti õigekeelsussõnaraamat

Veelgi enam hämmastab aga see, et kavandatav üleminek eestikeelsele õppetööle vene gümnaasiumides tekitab nii palju probleeme. Näib, nagu ei meelitaks mitte miski noori venelasi riigikeelt õppima. Nad pööravad meelsamini tähelepanu inglise keele omandamisele, mis avab (nende arvates) võluvõtmena ukse Euroopasse. Eestikeelsele õppetööle ülemineku suhtes ollakse üsnagi tõrksad ja otsitakse põhjusi selle edasilükkamiseks tulevikku. „Vene koolide üleminek eestikeelsele õppele on kogu aeg tähelepanu all olnud ja koolide väide, et aega üleminekuks ei ole piisavalt antud, ei vasta tõele. Asi on motivatsioonis või selle puudumises,” ütleb Vääri. (Sirp, 10.06.)

20 aastat tagasi vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 6 sätestab, et riigikeele, s.o. eesti keele kasutamine on kohustuslik kõigis avaliku huvi peamistes valdkondades, seega siis ka haridussüsteemis. Kahjuks on aga ametnikke ja poliitikuid, kes eestikeelsele õppetööle ülemineku vastu vahendeid valimata võitlevad.

Teatritegelane ja ühenduse Vaba Isamaaline Kodanik liige Jevgeni Krištafovitš võrdles hiljuti uudisteportaalis Delfi ilmunud arvamusloos Tallinna ja Narva venekeelsete koolide õhkkonda 1941. aasta poliitilise terroriga – üleöö viiakse minema eestimeelsed direktorid. Allesjäänuid sunnitakse aga töötama Eesti Vabariigi vastu. Nii vallandas Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart Ehte Humanitaargümnaasiumi direktrissi Anastassia Valuzhina, kes rääkis ajakirjandusele, kuidas Keskerakond üritab torpedeerida üleminekut eestikeelsele õppele. Narvas lasti aga lahti koolijuht Arno Timoshkin, kelle käe all püüti juurutada eestikeelset õpet.

Krištafovitš nendib, et avalik võim omavalitsuste tasemel võitleb häbematult eestikeelse õppe vastu. Selle nimel levitatakse teadlikult valeinfot ja propagandamasin töötab täistuuridel. Milline absurdne olukord! „Poliitiliste lahingute pidamine koolikoridorides tuleb keelata,” leiab Krištafovitš. Kuid see „sõda” on jõudnud kaugemalegi, isegi Torontosse. Mullu käsitleti kõnealust teemat siinses venekeelses telesaates Russkije Volnõ, kus süüdistati Eesti valitsust inimõiguste rikkumises. Moskvale on see muidugi eriline meelisteema. Eestikeelsele õppetööle üleminek vene koolides on kahjuks omandanud poliitilise võitluse näo.

…aga eestlased õpivad jälle vene keelt

Eksperdid kinnitavad, et mood liigub mööda spiraali, jõudes aeg-ajalt samasse kohta tagasi, ehkki pisut kõrgemal tasandil. Näib, et ka eestlaste vene keele oskus liigub mööda tinglikku spiraali. Mäletan, et mu tsaariaegses koolis käinud vanaema oskas päris hästi vene keelt, mitte aga mu esimeses Eesti Vabariigis õppinud vanemad. Praeguseks on jälle kujunenud olukord, kus eakad inimesed oskavad vene keelt, mitte aga noored. 1990ndatel leiti taasiseseisvunud Eestis, et lastele pole enam mõtet vene keelt õpetada. Okupatsiooniaegne punasurve ja venestamispoliitika oli tolleaegsetel lastevanematel veel selgelt meeles, mistõttu tunti vastumeelsust vene keele suhtes.

5. septembri Eesti Päevalehes ilmus teatritegelase Laur Kaunissaare artikkel „Keel pole kellegi poolt”, milles seisab, et vene keele oskamine on [eestlaste seas] jälle au sees: 20–30-aastased noored käivad vene keele kursustel. Miks? Küllap on nad mõistnud, et vene keele oskus pakub häid väljavaateid töökoha leidmisel, ärisidemete edendamisel või isiklike kontaktide loomisel. Pealegi võimaldab see originaalis lugeda selliste kirjanduskorüfeede nagu Dostojevski, Pushkini, Tolstoi jt loomingut, mis on omaette nauditavaks elamuseks.

Huvitav, et Kaunissaar, kes ise oskab vene keelt, on suutnud selle enda jaoks muuta neutraalseks keeleks – eraldatuks okupatsioonist, küüditamisest, pronksiööst, suurvene šovinismist, Gulagist ja kõigest muust sellisest. Ta lisab, et see ei tähenda, nagu sooviks ta vene keelt Eesti teiseks riigikeeleks või et ta hülgaks oma Sinimägedes hukkunud vanaonu ja Magadani oblastis uraani kaevandanud vanavanaisa mälestuse. Kadestusväärne ja suuremeeelne hoiak! Aga nii see peabki olema, sest iga keele valdamine avardab inimese silmaringi. Just sellepärast ei tohiks see kunagi muutuda manipuleerimise objektiks ega palliks poliitikute mänguväljakul.

Elle Puusaag

Loe edasi