(Juhani isa Lembit Ulfsak oli aastaid tagasi Ida-Euroopa kinoruumi tunnustatud filminäitleja). Zäki „rokipeerulikust” poosetamisest õhkub ometigi mingit vahetust ning ehedust, mis nauditava kontrastina vastandub kinnise loomuga ning oma minaga krooniliselt hädas olevale poliitikule Aadu Kägule. Etteruttavalt kirjutades – poliitiku perel jäävadki seened leidmata.
Olulisemaks õnnelikust seenesaagist saab ühe poliitiku tragikoomiline avanemise ja vahest enesegi leidmise lugu. Aga film jätab vaatajale lahedalt tõlgendusruumi. Filmiloo autor on öelnud, et kui näeb filmi, mis eeldab vaid ühte nägemisviisi, mille filmilooja talle näib ette olevat kirjutanud, siis ta möönab, et raha saab asjatult maha visatud.
Teiseks kandvaks teemaliiniks on nimetu suhetekorralduskampaania ja meedia. Rööbiti Kägude seenelkäiguga saab avalikkusele teatavaks poliitiku rahva rahade eest veedetud puhkus inkademaal Peruus. Leegina on lahvatamas Kägu isiku ümber poliitiline skandaal, mis oma palavuses ähvardab laibastada tema poliiitiku karjääri, kahjustada ühe valitseva erakonna vaevaga loodud reitingut. Lisandumas on veel teinegi skandaalne ja vapustav uudis: oma abikaasa seelikusabast kinnihoidvalt, abitult üksikuid seeni jahtides, eksivad seenelised ära ning meedia läbi kuulutatakse nad tagaotsitavaks. Vaatajale avaneb pilt, kuidas looduse stiihiasse ürgmetsa keskele eksinud meediakangelasel puruneb äkki iseendast kujunenud ja kujundatud minapilt – suhetekorraldaja Villu Koobalti (Hendrik Toompere jr jr) ning erakonna sekretäri Silvi Säina (Hilje Murel) osava ja süsteemse suhetekorraldusliku tehnika töövili. Roll, kuvand, imago, kõik need tänases poliitilises elus olulised näimisele ja näitlemisele rajanevad „virtuaal”mõisted osutuvad hetkega tühiseks. Vaataja ees paljastub hädine, tühine, nähtavasti elupiirsituatsioonides üksnes abikaasa otsustusvõimele toetuv saamatu, arglik ja otsustusvõimetu meeshing. Peale hirmu, paanilist ja sihitut ekslemist, ootamatuid kohtumisi loomade, salapärase metshaldjaliku neidise „Kohalik ogalik” (Mari Liis Lill) ning horrorlikku episoodi musta minevikuga mehega „Local redneck” (Üllar Saaremäe) saavad kaduma läinud seenelised viimaks leitud õppustel viibivate kaitseliitlaste poolt.
Kaadris vilksatab ka endine “showman”, tänane Kaitseliidu avalike suhete boss Hannes Võrno. Teatades kangelaste leidmisest, asub meedia tootma järjekordset sündmusemulli. Film kulmineerub noore, eduka, äärmiselt sileda ja energilise erakonna suhetekorraldaja Villu Koobalti (Hendrik Toompere jr jr) poolt erakonna maine päästmiseks välja kuulutatud pressikonverentsiga. On see tegelikkuse mõistes loogiline või paradoksaalnegi, kuid filmis leiab poliitik oma „hea sõbra ja vaenlase” meediaga suheldes üles ürgse metsa stiihiasse kaotsi läinud meedia palge. Poliitilisele pinnale tagasiujumise tehnikat mittevaldaval poliitikul õnnestub läbi kohati tahumatusenagi tunduva emotsionaalse siiruse ja sõnaosavuse pöörata enese metsas kaotsiminek enda üllatavaks taasleidmise imeks, milles näib teda inspireerivat ei keegi muu kui rokkar Zäk.
Filmi lõpus, pressikonverentsi-episoodis tundub Raivo E. Tamme mängitud Kägu olevat mitmeplaanilisem kui vaid siiralt kogemuse läbi rikkam uuesti sündinud poliitikategelane. Pigem aimdub tema, filmiväljendit kasutades, „emotsionaalse broileri” maski taha peituv, siirust relvana kasutav kainelt kalkuleeriv poliitik? Vaatajale on jäetud vabadus uskuda sõnu, hääletada Aadu Kägu poolt või mitte.
Režissöör Toomas Hussari teadlikult? nihestatud thrilleri ning horrori elementidega pikitud ühe poliitiku avanemise loos avaldub tugev annus absurdikomöödiat. Mitte üheski filmi episoodis ei naera autor ega head näitlejad publikule nalja ette ära. Ometigi tänu olukordade absurdsusele ja meisterlikult kirjutatud äärmiselt napile dialoogile, rõkkas saal ühtsetes valjudes naerupahvakutes korduvalt. Vabastav naer saalis andis tunnistust ühisest äratundmisrõõmust. Inimesele loomupäraselt omane olemise ja näimise vaheline dissonants on vaatajale üldmõistetav rahvusest, east, soost ja kultuuritaustast sõltumata.
On's poliitilise mõtte kandjad omadega metsas?
Autori sõnul polnud ei varjatud sotsiaalne süüdistus ega poliitiline rahulolematus selle filmiloo eesmärgiks. Pigem kannustas teda soov jälgida neid muutusi, mis toimuvad politiseerunud inimeses kokkupuutel temast tuhandeid aastaid vanema ürgse keskkonnaga. Vestluse käigus täiendas Hussar, et kuigi inimesele meeldib mõelda end loomariigist kõrgemaks, pole erinevused nii suured, kui meile inimestena ehk kujutleda meeldiks. Hussar lisas, et talle jääb mõistetamatuks, miks meie tänast vaba meediat valdab kramplik soov mütologiseerida tühiseid hingi ning neist toota katkematul liinil uusi ajastukangelasi.
Mees metsast
Toomas Hussar on viiekümnendates aastates mees. Õppinud Tartu Ülikoolis matemaatikat, karmil ajal Usuteaduse Instituudis teoloogiat, lavakunstikateedris näitekunsti. Ometigi ei saanud temast ei matemaatikut, kirikuõpetajat ega näitlejat. On liikunud filmitegemise lähedal, löönud kaasa Tallinnas populaarse von Krahli teatri tegemistes, olnud Rakvere teatri kirjandusala juhataja. Filminduses ja stsenaristikas ütleb ta end olevat autodidakti. Kõiki vabakutselise vaevu ja valusid maitstes ja taludes kirjutab-lavastab nii kinos kui teatris.
Intervjuuga metsa
Intervjuu, mille Toomas Hussar oma napist festivaliajast kinkis, läks paraku metsa, sest intervjueerija unustas sisse lülitada oma salvestaja nupu. Ometigi on rõõm tõdeda, et nii nagu 100-aastane Eesti filmgi, ei läinud „Seenelkäik” omadega metsa. Sel festivalil TIFF 2012 vaadatud rohkem kui paarikümne filmi hulgas tundus see üks omanäolisemaid ja humoorikamaid. Kui enne Torontot muhelesid „Seenelkäigust” äratundmisrõõmsad „Karlovy Vary” kinogurmaanid, siis äsja hingasid Toronto festivaliga ühes rütmis Eesti filmi nautivad Austria Festivali saalid, ees on ootamas Riia, Ateena, Mannheim, Heidelberg. Neil päevil toimub esilinastus Tallinnas „Solarise” kinos.
Vahest on tõsi tõdemusel, et ilmalaande jõudmiseks peab vana metsarahva kombel alustama ikka metsast. Toomas Hussari film „Seenelkäik” on selle elavaks märgiks.
Kalle Kadakas
Fakte filmist
„Seenelkäik”
Käsikiri ja režii Toomas Hussar, operaator Rein Kotov, helilooja Arian Levin, monteerija Tambet Tasuja, kunstnik Kristina Lõuk, helirežissöör Ivo Felt.
Osades: Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Juhan Ulfsak, Üllar Saaremäe, Hilje Murel, Hendrik Toompere jr jr, jt.
Produtsent Piret Tibbo-Hudgins, tootja Allfilm.
