fbpx
Telli Menüü

Riigikogu rambivalguses

10. septembril kogunes Eesti Riigikogu sügisperioodi avaistungile, mis käivitas meedias elava arutelu rahvaesinduse tegevuse üle. Tänavu möödub 20 aastat taasiseseisvunud Eesti esimese riigikogu kokkutulemisest. Nii et jälle juubel!

Parlamendisaadikuid tavatsetakse nimetada rahvaasemikeks, kellele valijad delegeerivad oma õigused.
Toompea loss - www.riigikogu.ee

Nendel on laialdased volitused ja eriline positsioon – õigus seaduseelnõusid heaks kiita, tagasi lükata ja muuta. Sellega mõjutatakse nii või teisiti valijate elu. Kui tõsiselt ja kui suure vastutustundega nad sellesse suhtuvad?

Postimehe 10. sept. juhtkirjas leitakse, et riigikogus valitsev “väärikuse defitsiit on oluline põhjus, miks pole riigikogu maine nii kõrge, kui olla võiks”. Võib-olla parandab seda olukorda koostamisel olev eetikakoodeks?

Miks vajatakse eetikakoodeksit?

Eetikakoodeksi koostaja, riigikogulane Kaja Kallas selgitab: “Maine halvenemine suurendab lõhet valijaskonna ja valitud kogu vahel. […] Kui inimesed ei usu, et otsustajad tegutsevad ausalt ja väärikalt, on neil raske ka tehtud otsuseid mõista ja aktsepteerida. Järelikult ka parlamendi vastu võetud seaduste järgi elada.” (PM, 10.09.). Kas riigikogusse valitud poliitik on valmis jätma tagaplaanile isiklikud huvid ja oma partei maine ning keskenduma valijate taotlusetele-eesmärkidele? Elu näitab, et mitte alati.

Kallas nendib, et parlamendi eetikakoodeksi koostamise ajendiks on ühiskonda raputanud poliitilised skandaalid, mis jõuavad tänapäevases infoühiskonnas kiiresti kõigini ning võimenduvad veelgi meedia toel.

Kõnealuses koodeksis pannakse paika riigikogu liikmete käitumisreeglid ja pööratakse tähelepanu nende professionaalsuse suurendamisele. Kallase sõnul kehtivad parlamendiliikmete suhtes kõrgendatud väärikuse nõuded.

Paljud suhtuvad aga skeptiliselt eetikakoodeksi imeväesse. “21 aastat pärast taasiseseisvumist oleme jõudnud seisu, kus […] võimu võõrandumine rahvast on toimunud sedavõrd pikkade sammudega, riigikogu teerull ja arrogantsus on olnud niivõrd võimsad, et lootust olukorra paranemisele hellitavad järjest vähemad meist” (ÕL, 10.09.).

Kas ja kuivõrd selline suuniseks mõeldud koodeks riigikogulaste käitumist mõjutab ja muudab ning aitab võimu rahvale lähendada, selgub tulevikus.

Silvergate taas päevakorral

Peatselt möödub neli kuud Reformierakonna rahastamisskandaali ehk nn Silvergate'i lahvatamisest. Reformierakonna liige Silver Meikar kirjutas maikuus Postimehes, et annetas parteile aastatel 2009–2010 115.000 krooni, mis ei olnud tema oma ja mille päritolu ta ei tea. Ettepaneku annetused Meikari nimele vormistada tegi Meikari sõnul Kristen Michal, kes on praegu Eesti justiitsminister.

Artikli avaldamisest möödunud kuude jooksul pole ühiskonnas mingit sisulist mõttevahetust rahastamisskandaali üle toimunud. Tallinna reaalkooli direktor Gunnar Polma peab selle põhjuseks asjaolu, et skandaali keskmes olev minister Michal pole tagasi astunud. Ka president Toomas Hendrik Ilves puudutas riigikogu avaistungil peetud kõnes ministri tagasiastumise “põletavat päevaküsimust”, öeldes, et otsest kohustust tal selleks ei ole. Uurimine ju alles käib ja pole teada, kas asi üldse jõuab kohtusse. Kolmapäeval ütles Keskerakonnast lahkunud riigikogu nn demokraatide esindaja Rainer Vakra Postimehele, et lähtudes euroopalikust poliitilisest kultuurist peaks justiitsminister astuma ise tagasi, mis oleks tervendav Eesti poliitikale ja võimaldaks valitsusel rahulikult jätkata tööd.

Samas näib, et parlamendierakonnad, opositsioon kaasa arvatud, on praeguse rahastamissüsteemiga rahul. “Siiani tunnevad erakonnad end karistamatult ja rahastamise küsimuses valitseb kõigi nelja parlamendipartei vahel hämmastav üksmeel,” ütles Polma (EPL, 10.09.). “On heaks tooniks neid teemasid omavahelises poliitilises võitluses mitte kasutada ja üleüldse tõstatada,” kirjutab Tõnis Saarts ja nimetab, et Silvergate jätab Eesti parteidest mulje kui mingist “vandeseltslaste klubist”, kelle südametunnistus pole just päris puhas ning seetõttu ei julgegi keegi esimest sammu astuda ja asjadest avalikult kõnelda. (PM,22.08.)
On hämmastav, et parteide toetus on küsitluste järgi praegu pea samal tasemel, kui enne kõnealust skandaali. Paistab, et rahvas on arvukate skandaalide suhtes omandamas immuunsust.

ESMi järellainetus

President Ilves tänas oma kõnes riigikogu, kes näitas tema sõnul Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) lepet ratifitseerides, et ta pole vaid valitsuse kummitempel. Ehkki kõik riigid on praegu sunnitud tegema kompromisse, on Euroopa Liitu (EL) ja euroalasse kuulumine presidendi hinnangul Eestile kasulik. Ta meenutas ka, et Eesti sai ELilt eelarve raha ning oskas seda hästi kasutada, mis päästis majanduse ja riigi hullemast.

Avaistungil peetud kõnes ütles riigikogu spiiker Ene Ergma, et mitte keegi ei osanud 20 aastat tagasi unistadagi, et 12 aastat hiljem ühineb Eesti ELiga. Ei osatud siis ka aimata, et 2012. a seisab Eesti silmitsi finantssüsteemi kriisiga, mis nõuab uut lähenemist ja võib-olla ka põhiseaduse muutmist.
Kolmapäeval selgus, et ka Saksamaa konstitutsioonikohus otsustas ESMile rohelise tee anda, mis Eesti peaministri Andrus Ansipi hinnangul tugevdab Saksamaa usaldust Euroopa Liidu ja eurotsooni suhtes ning millest võib saada võlakriisi pöördepunkt.

Ergma sõnul on Eesti jätkuvalt nende ELi liikmete hulgas, kes saavad rohkem, kui annavad. Need, kes Eestis on ringi sõitnud, teavad, et paljud teed, sillad ja külakeskused on ehitatud just euroliidu rahadega, rääkimata sotsiaalprojektidest ja investeeringutest teadusesse. Ilmselt on siis tasumise tund tulnud, mis (vähemalt osalt) tingis ka ESMiga ühinemise.

Uut tööaastat alustava riigikogu ees seisab hulk tähtsaid teemasid: riigieelarve, ELi tulevikku puudutavad küsimused, lastetoetused jne. Aga nendest ehk isegi olulisem on kohaliku poliitikaelu reformimine. Pidev rambivalguses viibimine pole muidugi kerge, jätkugu riigikogulastel siis rahulikku meelt ja väärikust kõigi keeruliste otsuste tegemisel.

Elle Puusaag

Loe edasi