Kõneldes Ivar Ivaskist jätan lugejate lahkel loal siinkohal loetlemata tema arvukad saavutused globaalsel kirjandusmaastikul, mis on teatmeteoste kaudu hõlpsasti kättesaadavad, ja keskendun tema seotusele eestluse ja kõige eestilikuga.
Ivar Ivask oli isa poolt eestlane, ema poolt lätlane. Sündis ja kasvas üles Riias, kuid veetis lapsepõlve suved Tartumaal, Rõngus. Kasvas üles neljakeelsena (eesti, läti, vene, saksa), põhi- ja keskhariduse omandas eesti, läti ja saksa keeles. Lõpetas põgenikupõlves Wiesbadeni Eesti Gümnaasiumi ja siirdus Marburgi ülikooli, kus õppis võrdlevat kirjandusteadust ja kõrvalainena kunstiajalugu. Abiellus noorelt läti luuletajaga ning pere esialgseks koduseks keeleks oli saksa keel, hiljem eesti keel. On märkimisväärne, et abikaasa Astrid omandas eesti keele. Loogilisem olnuks suhelda läti keeles, mida mõlemad sünnist saadik perfektselt valdasid.
Luuletajapaari raskeimaks katsumuseks elus oli ainsa lapse kaotus (sündis surnult). Rohkem nad lapsi ei saanud. USAs pidi Ivar algul tegema kalkunifarmis füüsilist tööd, mis talle kui intellektuaalile põrmugi ei sobinud. Hiljem töötas Astrid, et võimaldada abikaasal valmistuda doktoritööks. Kuigi Ivar tegi kirjanduse/keele õppejõuna kiiret karjääri, tumestas seda ajateenistus USA armees. See oli ta elu raskeim aeg. Kuna ta veendunud patsifistina keeldus relva kätte võtmast, võimaldati tal tegutseda sanitarina. Võib arvata, et tal teiste sõdurite hulgas kerge ei olnud. Iseloomustavat poeedipaari kohta veel nii palju, et mõlemad hakkasid taimetoitlaseks.
Astrid on tänaseni armastatud läti luuletaja ning elab Riias kõrges vanuses. Ivar on avaldanud luulet nii eesti, saksa kui inglise keeles, kuid pole iial luuletanud läti keeles, mida ta väga hästi valdas. Oma lätlannast emale, kelle ta 10aastasena kaotas, on ta pühendanud eestikeelse luuletuse.
1951. aastal oli Ivar Ivask mõnevõrra irdumas eestlusest. Ta kirjutas terava kirjanduskriitilise artikli ja saatis selle Bernard Kangrole. Viimane, selmet solvuda, vaimustus artiklist ning avaldas selle kultuuriajakirjas Tulimuld. Seega tuleb ehk just Kangro teeneks lugeda Ivaski naasmine eesti kultuuri juurde.
Ivar Ivask on välismaal tutvustanud kodumaist uudiskirjandust, peamiselt autoreid nagu Rummo, Unt, Vetemaa ja Üdi (Viiding). Ta enda luule on oma iseloomult mediteeriv analüütiline vabavärss ega vasta eesti luule peavoolule. Kahtlemata mõjus talle mõnevõrra häirivalt Jaan Kaplinski eitav suhtumine tema loomingusse.
Joonistamiskirg ja kunstihuvi saatsid Ivaskit kogu ta eluajal. Ta illustreeris ise oma luulekogusid. Peateoseks pidas ta oma 56 köidet päevikuid, mida pidas aastast 1964 kuni surmani aastal 1992. Oma elu viimased aastad elas ta abikaasaga Iirimaal, kus suri kõhunäärmevähki. Ta põrm toimetati Eestisse ja maeti 1993. aastal Rõngu kalmistule.
Ettekannet kuulati suure huviga ja kõnelejale esitati hulk küsimusi ning anti mitmeid lisakommentaare. Tänutäheks anti talle kaasa koduteele Ene Timmuski raamat „Minu Kanada”.
Eerik Purje
Fotogalerii – Fotod Taavi Tamtik
