Kui tahab, lendab Iina müürist kah üle ja laseb pilusilmsele püssimehele laraka silme vahele, ei tema ooli ega äbene.
Inimese ingega on kah niiviisi. Ma tean mehi, keda omal ajal Patarei keldris kinni peeti ja pöidlakruvidega töödeldi. Mõni ei saandki välja, kustus sealsamas kiviseinte vahel. Ptüi, oli mul nüüd vaja juttu sinna viia! Tuli lihtsalt meelde, et nisukesi trellisi ei old üheski vangimajas, mis oleks inimese inge ja mõttelennu kinni pidand. Nii tugevaid ei osand ükski sepp teha ja ega nüütse aja kompluuterid kah ei mõista. No vat siin see uba ongi. Inime on loodud vabaks ja tahab iga inna eest vabaks jääda. Sellepärast Looja temale inge sisse sokutaski, kui teda meisterdama akkas. Kõigepealt pani inge paika, siis sättis ihu kavalalt ümber, et välja ei paistaks, ja jäi oma tööga kenaste rahule. Ihu paisus, kere kasvas ja akkas saksu orjama, aga ing laulis kuskil maksa ja neerude taga tasakeste oma laulu, ei kart kupja piitsa ega kuuland kiltri kisa. Sedasi on see old Aadamast alates ja sedasi ta jääb ka siis, kui keski enam Karlat ega kalendert ei mäleta.
Ärman oli kirjutamise ajal kikivarvul tuppa tuld ja kiikas uudisimulikult üle mu õla. Küsis siis, et kellele ma seda serenaadi laulan. Vastasin, et eks ikke lollusele, mis meie ümber lokkab. Kasvab külvamata ja võrsub väetamata. Kalendril on saba ja seda liputan mina. Kui vaja, kergitan kah. Aga hinternetis on sabal omakorda saba, mille lülisid annab kokku lugeda. Küll see kah kord väsinult jalge vahele tõmmatasse nigu peksasaand penidega ikke juhtub. Vahepeal saab rahvas natuke nalja.
Kargu Karla