Kõnnime Euroopa teel
Eesti on nüüd siis valmis osalema ESMis 1,302 miljardi euroga, millest €148,8 miljonit makstakse 5 a jooksul pärast lepingu jõustumist ja €1,1532 miljardit sissenõude saamisel.
Kas 2003. a toimunud Euroopa Liiduga (EL) ühinemise referendumil andis rahvas valitsusele ikka nii laialdasi volitusi? Välispoliitika analüütik Ahto Lobjakas leidis, et ESMi heakskiitmisega jätkas Eesti nn Euroopa tee käimist. „Kui nüüd peaks tekkima olukord, kus oluliselt tõstetakse ESM-i mahtu või Euroopa Keskpank näiteks hakkab tegema asju, mida ta pole varem teinud massiivsel skaalal ja üldse, kus Eesti osalus Euroopa Liidus ja selle kvaliteet muutub, siis võiks asetada küsimuse referendumist,” arutles Lobjakas. (Praegune seadusandlus ei oleks võimaldanud referendumi läbiviimist ESMi kui rahvusvahelise lepinguga ühinemise osas).
Igal juhul astub Eesti nüüd kuulekalt Euroopa teel, kus loodetavasti plussid kaaluvad tema jaoks üles miinused.
Poolt ja vastu
Ehkki rahanduskomisjoni ettepanekul tehti esialgsesse eelnõusse mitmeid muudatusi, läks nii eelnõu lugemine kui hääletamine lausa lepase reega. Siiski esitasid riigikogulased istungitel ka oma poolt- ja vastuargumente.
Nii esines Riigikogu keskerakondlasest aseesimees Jüri Ratas ESMi teisel lugemisel kõnega, milles rõhutas, et riik ei tohi endale võtta üle jõu käivaid rahalisi kohustusi. „Inimestele jääb arusaamatuks, miks Eesti toetab endast oluliselt rikkamaid riike, kuigi väga paljud rahvale antud lubadused on meil jäänud kriisiaastatel täitmata,” lausus Ratas, lisades veel, et selgusetuks jääb ka see, kust vastav raha tuleb (Delfi, 30.08.). Kas Eesti on sunnitud seda äkki omakorda laenama?
Samal istungil ütles Juku-Kalle Raid: „Võtame ennast kokku ja hääletame ESMi vastu! /…/ Meil ei ole Eesti kodanikelt mitte mingit volitust koormata meie maksumaksjat selliste summadega ja maksta kinni riikide lollust, laiskust ja lohakust, kes tegelikult elavad Eestist kordades paremini…”
ESMi vastu hääletanud sotsiaaldemokraat Urve Palo ütles, et ESM ei aita pikaajalises kriisis vaevlevaid Euroopa riike – selle asemel, et lootusetus olukorras olevad riigid maksejõuetuks kuulutada, lükatakse see otsus edasi.
IRLi riigikogu fraktsiooni esimees Kaia Iva meenutas aga, et ESM aitab Euroopa majandust stabiliseerida, tagades sellega töökohad ja maksulaekumised ka Eestis.
Eesti Panga asepresident Madis Müller võrdleb praegust euroala kriisi põleva maja kindlustamisega, mis on ju võimatu, sest põlevale majale pole enam võimalik kindlustust osta (PM, 04.09.). Tavapärased meetmed siin ei toimi, sest maja juba põleb ehk teisisõnu: riikide võlad ületavad ammugi taseme, kus kohustuste jagamine võiks olla kõigi osaliste huvides. Mülleri hinnangul vastaks aga praeguse kriisi lahendamine mitte ainult Kreeka, Portugali või Hispaania, vaid kõigi euroala ja ELi riikide huvidele. „Ka Eesti ettevõtete jaoks on tähtis kuuluda ühtsesse majandusruumi, mis lihtsustab meie kaupade ja teenuste müüki,” kirjutab Müller.
Ahjualuse toitmine – lootusetu ettevõtmine
Ajaloolane ja jurist Anti Poolamets leiab, et Eesti saatus ELis meenutab muinasjutust tuntud täitmatu isuga ahjualust söötva koka rolli, sest EL on valmis liikmesriigid siduma mistahes kaotuste ja riskidega hädariikide päästmise nimel. Viimased „söövad” aplalt teiste keedetud toitu ja kaovad siis ahju alla, et sealt peatselt jälle välja tulla uut portsu nõudma. Kas pole see tabav võrdlus Kreeka puhul, kus praktiliselt ei suudeta täita mingeid ettekirjutusi, kuid nõutakse üha rohkem raha!? Ekspertide arvates ei aita Kreekat enam miski; isegi mitte see, kui kõik ta võlad kustutataks.
Eurostati värske uuringu põhjal oli Eesti sissetulekute poolest ühe inimese kohta ELis lätlaste, rumeenlaste ja bulgaarlaste järel 2010. a seisuga tagantpoolt 4. kohal. On hämmastav, et kõik meeletutes võlgades siplevad euroala riigid on Eestist eespool. Ometi hakkab ka Eesti kinni maksma nende võlgu. Rainer Vakra kirjutab internetiportaalis Delfi 30. aug ilmunud arvamusloos: „Kärpimine on saanud Eesti Nokiaks, auks ja uhkuseks. Seda peaksime me õpetama Euroopale.” Ta nimetab põhjendamatuks Eesti soovi näida jõukamana kui tegelikult ollakse ja kasutada teiste riikide aastaid kestnud ülekulutamise rahuldamiseks Eesti valitsuse raha.
On selge, et üle oma võimaluste elanud heaoluriigis ei taha keegi leppida oma palga, pensioni või muu sissetuleku kärpimisega, olgu selle eesmärk nii tähtis kui tahes. Aga teisalt – miks peaksid näiteks kasinalt elanud eestlased jälle kokku hoidma pillavalt elanud lõunaeurooplaste päästmise nimel? Kas selline ennastsalgav eurosolidaarsus on ikka õigustatud?
Poliitikutel pole praegu kerge, nad seisavad keeruliste otsuste ees, kus ennastsalgavast eurosolidaarsusest ajendatud vigadel võib olla ülikõrge hind.
Elle Puusaag
