fbpx
Telli Menüü

Uus võimalus suuremeelne olla

Teade, et Venemaa välisministri Sergei Lavrovi sõnul on Venemaa valmis taas alustama Eestiga läbirääkimisi piirilepingu sõlmimise üle, on juba õhutamas Eesti Vabariigi esindajaid varem asjata äraantule midagi lisama. Oma teistest õigustest loobumise vaimustes nagu enam ei mäletatagi, et 1920. aasta Tartu rahulepingu ja 1939. aasta Nõukogude Liidu sõjaga ähvardamise ning Eesti iseseisvust ja sõltumatust tagada lubava baaside lepingu vahelisel ajal eksisteerinud Eesti Vabariik ei olnud mingi illusoorne moodustis, vaid kindlal territooriumil suveräänset võimu teostav poliitiline organisatsioon.
Sergey Lavrov - www.wikipedia.org

Et taas midagi kiirustades ja mõtlematult teha, ei tule vist kellelegi meelde, et Nõukogude Liidu õigusjärglasel on kohustus meile tehtud kuritegude eest küllaltki suurt hüvitist tasuda. Saksamaa on Hitleri ohvritele kümneid miljardeid dollareid maksnud. Eesti on Venemaalt hüvitise saamise nõudmisest täielikult loobunud ning kahjude tekitaja õigusjärglast suure kingitusega aastal 2005 premeerinud.

Oma raamatus „Kustumatu õiguse nimel” olen dokumente analüüsides pikemalt kirjeldanud, kuidas riigivõim oma mitmete tegemiste ja tegematajätmistega on maailmale näidanud, et Nõukogude Liidu okupatsioon oli meie endi põhjustatud ajalooline paratamatus ning kangelaslikku võitlust aastal 1944 Eestit „vabastama” tuleva punaarmee vastu on kõrgemal tasemel müüdiks nimetatud. Selle ja teiste psühholoogiliste tajueksimuste tõttu on juba rohkem kui kahekümne aasta vältel riigivõim ja peavoolumeedia uskunud, et okupatsioonieelse Eesti Vabariigi idapiir ei saanud paikneda Tartu rahulepingus määratud joonel ning kõik, kes vastupidist arvavad, on vaimust vaevatud. Eesti Vabariigi kindlal territooriumil asumise taaskinnitamiseks peeti vajalikuks sõlmida aastal 2005 uus, Venemaale ja Euroopa Liidule meelepärane idapiiri leping.

Riigikogu hakkas kohe pärast selle riiklikult väga tähtsa lepingu allkirjastamist mõtlema, et see üllas tegu äkki ei olnudki vajalik. Näitamaks, et riigikogule esitatud mitmetuhande allkirjaga uue lepingu vastast pöördumist on siiski möödaminnes märgatud, lisati ratifitseerimisseadusse viide Tartu rahule. Muidugi oleks riigikogu võinud lepingu ratifitseerimata jätta, kuid sellele järeldusele polnud keegi julgenud jõuda, pealegi polnud ilmselt erakondade tagatubadest korraldust antud.

Osa riigikogulaste, enne-allkirjastame-ja-siis-arutame-üksikasju valitsuse ning ka Vabariigi Presidendi hinnangul on Eestile kasulik mitte denonsseerida allkirjastatud uut piirilepingut, vaid kõrvaldada selle ratifitseerimisseadusest viide Tartu rahulepingule. Ent ometi peaks kõik Sergei Lavrovi ettepanekust rõõmu tundjad teadma, et okupatsioonieelne Eesti Vabariik oli tõeline – mitte illusoorne – riik, mille idapiiri paiknemises Tartu rahulepingus määratud joonel ei kahelnud ei Rahvaste Liit ega sellesse kuuluvad riigid. Ainult ilmses tajueksimuses vaevatud said ja saavad arvata, et Tartu rahulepingu üks osa ei saa enam rahvusvaheliste õiguste kohaselt kehtida ja ilma uue idapiiri lepinguta ei saa keegi meid iseseisvaks riigiks pidada.

Kuna Venemaa on teatanud, et nemad on aastal 2005 sõlmitud lepingult oma allkirja võtnud, siis vältimaks, et nad seda tagasi ei paneks, on nüüd igati õiguspärane too leping denonsseerida. Kontrolljoon on riigipiiri ülesandeid 20 aastat laitmatult täitnud ja saab seda edasi teha. Mõtlematult sõlmitud kinkelepingut aga riigivõim ilmselt denonsseerida ei soovi. Riigikogu liige ja Inimõiguste instituudi esimees Mart Nutt on ütelnud, et „Eesti ainuvõimalik samm on oodata, et Venemaa ratifitseeriks Eesti-Vene piirilepingu” ning selgitanud, et „Ma ei ole kunagi öelnud, et Venemaa peaks ratifitseerima piirilepingu koos preambulaga. See ei ole lihtsalt võimalik, sest piirilepingul ei ole preambulat. Preambula on piirilepingu ratifitseerimise seadusel, mis on Eesti siseriiklik õigusakt ja millega teisel riigil ei ole asja” (Postimees 31.08.12).

Eesti idapiiriga seonduvalt on mitmeti täiesti õigusevastaselt toimitud. Hr Nuti selgituse kohaselt on lisatud preambula rahvusvaheliselt tühine. Kuid uus piirileping on ka Eesti seadusi räigelt eirav akt. Tänaseni kehtiv Eesti Vabariigi idapiir on üheselt mõistetavalt määratud Tartu rahulepingus. Ja mitte ainult: idapiiri paiknemine ei saa olla mitte mingi riigikogu poolt muudetava lepingu subjekt, selle paiknemine on määratud põhiseaduse paragrahvis 122. Seega idapiiri paiknemist saab muuta ainult Põhiseadust muutes. Teisi piire saab küll riigikogu ratifitseerida põhiseaduse §121 alusel. Põhiseaduse muutmine on määratud XV peatükis – selle paragrahvide 162 ja 163 ning I peatüki paragrahv 2 põhjal saab Tartu rahulepingus määratud idapiiri muuta vaid rahvahääletusel. Huvitaval kombel arvavad senini võimulolnud, et riigivõimu kandja ehk rahvas ei jaga nende arusaamist sellest, mis on Eestile kasulik ning kardavad idapiiri küsimuses rahvahääletuse korraldamist nagu vanapagan välku. Miks? Kas hr Simm võiks teada?

Harri Kivilo

Loe edasi