No ma siis mõtlesin ja jõutsin arusaamisele, et ühe väärt asja omandamiseks on kolm moodust. Kõige ausam viis on see asi ära osta ja siis teha temaga, mis süda lustib. Kui oled ühe asja eest raha makst, siis on see sinu oma ja kellelgi pole kobisemist, kuda sa teda pruugid.
Teine moodus on see asi varastada. See enam nii aus ei ole, aga ka varastatud asi on sinu oma ja sa riskid trahviga vai kinni minekuga, kui vahele jääd. Kui ei jää, elad ikke irmus, et äkki tuleb välja. Nii et ka varastades sa siiski kudagi maksad.
Kolmas moodus on oodata, et keski selle asja sulle kingib. Kui see juhtub, siis ei pruugi sa raha välja anda ega irmu tunda, et mõni märkab. See on nii ea moodus, et korralik inime ütleb kinkijale aitäh. Ja peris kindlaste ei sobi nuriseda saadud asja kvaliteedi üle. Vanasõna ütleb, et kingitud obese suhu ei kõlba kaeda.
Eks seitungit lugeda taha igaüks. Kes ta tellib vai ühekaupa ostab, see võib temaga pärast lugemist teha mistahes – sõbrale laenata, panni alla panna, seina pääle tapeediks kleepida vai serva sisse pläru keerata. Tohib ka pahandada, kui lood kehvad ja pildid udused. Tohib tellimise uuendamata jätta, kui rahast kahju akkab.
Varastama ei lähe seitungi tühja küll keski. Varas võtab ikke innalisi asju, sest pähe saad ühteviisi, kui kinni kukud. Aga kes lehe hinterneti kaudu priilt saavad, need küll iriseda ei tohiks. Õppigu ikka enne kingituse eest tänama. See on sama, kui kingid sõbrale kalli Katilaki ja see akkab ädaldama, et annan'd omete pensuraha kah.
Need ädaldajad on vist Sotimaal koolis käind. See ju vana tuntud lugu, kuda sottlane olla Londoni lehele kurja kirja saat, et kui nemad soti naljade trükkimist ei jäta, siis tema enam nende lehte naabrilt lugemiseks ei laena.
Kargu Karla