Tänapäeval mõõtuandvad vabariiklased, kes seisavad suurfirmade ning biljonäride huvide eest, vaatavad sellele perioodile kui vanale, heale ajale. Mark Twain ja Charles Dudley avaldasid 1873. a raamatu The Gilded Age: A Tale of Today. Sellest sai periood, mis algas Kodusõja lõpus ning lõppes sajandi vahetusel, nimeks Kullatud Ajastu. Vihje oli tõsiasjale, et kõik pole kuld mis hiilgab. Raamat oli satiir, jutustus ajastust, kus domineeris ahnus ja korruptsioon. Kõva raha teine külg tõi suure krahhi 1873, kui hõbedaturg kokku varises. Teine, veelgi suurem oli 1893. a krahh, mis sai alguse raudteede ehitamisega seoses olevast spekulatsioonist. Suurt paanikat võimendas laiaskaalaline pankade pankrotistumine. Poliitiliselt domineerisid kullatud ajastut suurfirmad nii keskvalitsuse kui ka osariikide tasemel. Tööliste olukord olenes tööandjate heatahtlikkusest. Viletsad palgad, elukardetavad töötingimused, arenemata sotsiaalkindlustus tekitasid rahulolematust, mis kasvas, kuni kullatud ajastule järgnes sajandivahetusel progressiivne ajastu. Alustati reformidega, lapstööliste kaitsest kuni sotsiaalse turvavõrgu arendamiseni. Suur murrang toimus 1930ndatel, kui president Franklin Delano Roosevelt võitis loosungiga New Deal. Roosevelt saavutas edu sotsiaalkindlustuse loomisel, seisis ametiühingute eest kuni üle kolmandiku Ameerika töölistest olid organiseeritud. Konservatiivid ja ülirikkad vaatasid ta peale kui oma klassi reeturile. Vabariiklased Eisenhower, Nixon, isegi Reagan aksepteerisid New Deal'i populaarseks osutunud sotsiaalprogramme. Vabariiklaste parteis toimus suur muutus, kui enamuse said ultrakonservatiivid, kellele arvates president Eisenhower oli vasakpoolne ning Reaganile pannakse pahaks, et ta tõstis tulumaksu. President Nixoni poliitika oli majanduslikult populistlik, tagasivaadates oli ta sotsiaaldemokraat. Ta kirjutas alla keskkonnakaitseseadusele, soosis tööohutuse karmistamist, toetas miinimumsissetuleku garantiid vaestele, pakkus universaalset tervishoiukindlustust. Kõik selleks, et võita keskklassi poolehoidu.Vabariiklaste partei parempoolsele tuumikule läks hästi peale Nixoni rünnak kultuuririndel liberaalide vastu. Nixoni karuteene tänapäeva vabariiklaste silmis oli valitsuse aktiivsuse suurendamine, eriti majandustegevuse reguleerimise tasandil. Vabariiklaste edu seadusandluses nii keskvalitsuse kui ka osariikide tasemel peegeldub finants-keskkonna-töökaitse-tervishoiu reguleerimise ning reformi pärssimises. Ametiühingud on poliitilisel areenilt kadumas, ainult 11 % töötajatest on liikmed. Eratööstuses on 7 % organiseeritud. Aastaid tagasi aktsepteeriti tasakaalu vajadust poliitiliste ning majanduslike jõudude vahel. Tänapäeval on võitjal ainuõigus. Tänu Ülemkohtule on suurfirmadel samad poliitilised õigused kui füüsilistel isikutel. Nagu presidendikandidaat Romney kinnitas: “Corporations are people, my friend.” Valimiskampaania rahastamisel pole piire ei firmadel ega ka biljonäridel. Vabariiklaste rikkalikult rahastatud propaganda rõhutab, et tee majanduse õitsengule tuleb järjekordselt sillutada maksude alandamisega ning “töökohti tapvate” määruste ja regulatsioonide tühistamisega. Ultraparempoolsete loosung on, et võtame Ameerika tagasi. Kullatud ajastusse, kus majanduslikel väärtegudel polnud piiranguid. Ehitatakse silda 19. sajandisse.
Ago Ambre