*
Nõukogude okupatsiooni ajal oli raadio kodueestlaste seas populaarsemgi kui televisioon. Seetõttu, et seal võis end hoopis vabamalt väljendada kui teleekraanil. Kunagiste kuulsate raadiohäälte Lembit Lauri, Mari Tarandi, Helgi Erilaiu, Edgar Selbergi ja paljude teistegi hääletämbri tunnen ma siiani eksimatult ära. Iseseisvas Eestis on nii kodumaiseid kui välismaiseid infokanaleid juba nii palju, et kõigel silma peal hoida on võimatu. Seda rõõmustavam, et Martin Viirand on oma kultuurisaated kaante vahele pannud. Raamatu eessõnas täheldab Viirand, et iga raadiosaate juurde on märgitud aastaarv, et rõhutada – need on oma ajastu märgid.
Kujutan ette, kui palju aega läks selle 500-leheküljelise raamatu trükiks ettevalmistamiseks. Ainuüksi raadiosaadete lintidelt maha kirjutamine on hiigeltöö. Raamat on ka silmatorkavalt hästi toimetatud (Ülle Kurs) ja kujundatud (Ulla Säre).
Vaatamata sellele, et Hellar Grabbi on välja andnud siinmail bestselleriks kujunenud mälestusteraamatud ja Vahur Linnuste elust tegi Tõnu Virve põhjaliku dokumentaalfilmi, on nende meeste intervjuusid vägagi hariv lisaks lugeda. Maarja Talgrega tehtud intervjuu on aga selle raamatu tõeline pärl – vähemalt minu jaoks küll!
Omamoodi kultuurišokiks on intervjuu Enn Vetemaaga, kus on juttu akadeemik Gustav Naanist. See tuleb kindlasti paljudele üllatusena, et nõukaaegne kuulus publitsist, arvamusliider ja entsüklopeedia peatoimetaja nii kurvalt oma elupäevad lõpetas. (Enn Vetemaa on Gustav Naanist nii raamatu kui ka näidendi kirjutanud).
Politoloog Rein Taagepera räägib värvikalt kodu- ja väliseestlaste erinevustest; saksa keele õpetaja ja tõlkija Heli Susi vestab oma isast ja ta perekonna suhetest kuulsa vene kirjaniku Aleksandr Solženitsõniga; filmimees Mark Soosaar jutustab oma Mongoolia muljeid.
Saame lugeda ka vestlusi Georg ja Lennart Meriga, Julius Põldmäe, Mart Mägeri ja Mati Hindiga. Muusikutest on Martin Viirandi huviorbiidis kooridirigent Tiia-Ester Loitme ja helilooja, publitsist, tuntud raadiohääl ning telenägu Valter Ojakäär. Kui Loitme räägib oma õpetajast Gustav Ernesaksast, siis Ojakäär pajatab oma keerulisest elusaatusest. Ojakäärugi loos on nii mõndagi šokeerivat – näiteks lugu sellest, kuidas loodi Pärnu hävituspataljon. Samas on tore teada saada, et kuigi ühe klassi poisid mobiliseeriti vastasleeride sõjaväkke (1922. a sündinud poisid Punaarmeesse ja 1923. a „väljalase” Saksa sõjaväkke), ei suutnud see neid omavahel tülli ajada. Pärast sõda mängiti sõbralikult ühes tantsuorkestris. Ojakäär räägib ka omaaegsetest kuulsustest Raimond Valgrest, Leo Tautsist, Emil Laansoost jt.
Martin Viirandi raamatus on kokku üle poolesaja vestluse. Kõik need on väärtuslikud peatükid Eesti kultuuriloost. Loodetavasti tuleb trükist veel teinegi vestluste kogu, sest 40-aastase raadiotöö jooksul on Viirand salvestanud kindlasti rohkemgi hinnalist materjali, mida praeguste lugejatega jagada.
Sirje Vihma-Normet
