Pidulik publik sai enne kontserdi algust tutvuda Eesti fotograafia grand old man'i Kalju Suure näitusega. Kõik väljapandud fotod on tehtud Eestis. Nende seas viimased fotod Neeme ja Lilian Järvist enne emigreerumist Läände ja maestro efektsest kojutulemisest kümne aasta möödudes. K. Suure kinnipüütud hetke, kus Järvi Göteborgi orkestri kontserdil Astrid Lindgreni embab, võiks pidada perestroika-aja üheks sümboliks.1989. aasta sügisel oli see ju imede-ime: Neeme Järvi on taas Eestis, „külakostiks” kaasas Rootsi orkester ja eesti laste lemmikkirjanik Astrid Lindgren! Perestroika oli jõudnud sellesse staadiumisse, et Pika Hermanni tornis lehvis juba sini-must-valge lipp ja üha avalikumalt räägiti ka Eesti riiklikust iseseisvusest.
Kui rahvusvahelisel areenil teatakse Neeme Järvit eelkõige kui meie aja üht tipp-dirigenti, siis Eestile ja eestlastele on ta midagi hoopis rohkemat kui ainult suurepärane muusik. Ta on meie rahvusliku identiteedi üks sümboleid nagu Paul Keres ja Arvo Pärt. Järvi on alati julgelt ka oma poliitilist meelsust üles näidanud. Näiteks käis ta 1989. a Ikestatud Rahvaste Nädala raames vastuvõtul Valges Majas, kus kinkis president George Bushile CD, millel kõlab eesti muusika (sealhulgas ka Kanada eestlase Kaljo Raidi sümfoonia). Ikestatud Eestis teadsid seda fakti tollal vaid vähesed. Järvi on kõikjal end eestlasena esitlenud ja igal võimalusel eesti muusikat esitanud. Kodumaa armastus peegeldub ka ta praeguses tegevuses – ta on taas ERSO peadirigent ning sel suvel toimub juba teist korda Järvi Suvefestival, millel on kõik eeldused aastateks püsima jääda. Õnneks on nüüd Eestiski võimalik maestro juubelit väärikalt tähistada. Järvi 50. juubelist 1987. a ei kirjutatud kodu-Eesti lehtedes sõnagi, kuigi perestroika oli juba hoogsalt käima lükatud.
Juubelikontsert oli Neeme Järvil vaimukalt üles ehitatud. Esimeses pooles saime nautida tõsist maailmaklassikat, teises pooles kutsus Järvi meid sädelevale ballile. Muusikasõpradele hästi tuttava Tšaikovski 1. klaverikontserdi solistiks oli palutud Aleksandr Markovitš, kellega Järvit seob aastatepikkune loominguline sõprus. Filigraanse tehnika ja slaaviliku temperamendiga Markovitš võlus publiku jäägitult ja tal ei lastud ilma lisapaladeta lahkuda. Teises pooles kõlas Johann Straussi, Rossini ja Suppe tantsuline muusika.
Orkestriteoste vahele esines sopran Elizabeth Paavel, kes oma noorusliku säraga sobitus hästi sellesse vallatlevasse ballimeeleolusse. Järvi poleks aga Järvi, kui peomeeleolus
poleks kodumaad meelde tuletatud. Nii raamistasid kontserti Heino Elleri orkestripoeem „Kodumaine viis” avaloona ja Raimund Kulli pidulik marss „Kodumaa” lõpuloona. Viimaks laulis kogu publik kaasa Kulli teoses refräänina kõlanud igihaljale
viisile „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt….”. Vaevalt et see viis midagi väliskülalistele ütles. Ometi ei jätnud suurepäraselt orkestreeritud ja väga hästi mängitud efektne teos saalis kedagi külmaks ja lõpuks aplodeeris publik püsti seistes nii Järvile kui ERSO-le.
Sirje Vihma-Normet