23. juunil 1919 saavutas Eesti rahvavägi Võnnu all Landeswehri vägede üle võidu kindral Ernst Põdderi juhtimisel, millega pandi lõplik punkt Vabadussõjale. Patriootiliselt meelestatud eestlased asusid innukalt oma noort riiki üles ehitama. Kahjuks oli neile selleks aega antud vaid 20 aastat, sest juba 1939. a tõmbasid totalitaarsete suurriikide sobing ja Euroopas alanud sõda Eesti iseseisvusele kriipsu peale. Milline traagika! Luhtunud unistused, poolelijäänud plaanid ja tööd… algas uus, sünge ajastu.
Pärast Eesti okupeerimist 1940. a suvel alustasid N. Liidu võimuorganid repressioone meie riigi sõjaväejuhtkonna, politsei ja poliitiliste juhtide vastu.
14. juunil 1941 küüditati Eestist Venemaale ca 10.000 eestlast – ohvitserid, õpetajad, kaitseliitlased, riigitegelased ja nende perekonnad. Ligi 60% nendest hukkus. 14. juunil riikliku pühana tähistataval leinapäeval mälestatakse 1941. a juuni- ja 1949. a märtsiküüditamiste ohvreid, Nõukogude lennuväe terrorirünnakutes, Läände põgenemisel ja vangilaagrites hukkunuid, arreteeritutena maha lastuid ning vabadusvõitlejaid, kes kõik olid kommunistliku totalitarismi ohvrid. Pole vist ühtki eesti perekonda, keda leinapäev nii või teisiti ei puudutaks. Raamat „Pro Patria” sisaldab 6666 Eesti eest langenud vabadusvõitleja nime.
Juuniküüditamise järel polnud Eesti ühiskond enam endine. Üks küüditatutest, pr. Hilda Orn meenutas, kuidas nende rong jäi pikemalt seisma 23. juunil, just võidupühal Venemaa põldude vahel. Keegi alustas seal Eesti hümni laulmist, mis kaikus pika rongi ühest otsast teise. Lauldi teisigi rahvuslikke laule. Valitses eriline meeleolu. Vene vangivalvuritel polnud muidugi aimugi, mida lauldi.
1949. a märtsiküüditamine ületas oma ulatuse ja põhjalikkusega 1941. a juuniküüditamise. Siis saadeti Siberisse üle 20.000 eestlase. Seda kõike tehti hirmu külvamise ja Eesti omariikluse hävitamise nimel. „Aastail 1940–1991 aset leidnud massilised repressioonid põhjustasid Eesti elanikonnale raske püsitrauma, mille tagajärjed on sööbinud rahva ühismällu ja kandumas põlvkonnast põlvkonda,” kirjutab ajakirjanik Imbi Paju (www.virumaa.ee) .
Nii juuni- kui märtsiküüditamine on Eesti ajaloo ühed süngemad leheküljed, ent kattumas juba unustustelooriga. Ometi peab Eesti neid sündmusi meeles pidama, ja mida üksikasjalikumalt, seda parem! Täna on rõõm tõdeda, et ei hirm, valu ega vaev suutnud hävitada eestlaste lootust. Ja vabadusepäike koitis uuesti 1991. a, kui Eesti tõusis taas fööniksina tuhast.
Elle Puusaag
