Ütlesin ära nii ajapuudusest kui ka isiklikust soovist mitte lavale astuda. Nooruse edevust, mis lubas omal ajal taolisi tempe teha, on asendanud võimete piiride tajumine. Võiks kolmanda tegurina esitada tõika, et sugugi ei istunud, kuidas autor mugandas oma huvides keelt. Võõrsil sündinuna, kes ka väliseesti koolipinki kunagi ei nühkinud, pole mul mingit keeleautoriteeti, sellist nagu kodumaal võrsunud emakeelt armastaval Purjel. Aga keelevaist on olemas ning raamaturiiulil murdesõnastikud, samuti muud keelematerjali, mida tihti konsulteerin kui vaistust vajaka. Rääkimata isast, kel murdekeel suus.
Lubage isiklikult. Aastal 1989 oli mul erakordne võimalus tänu Kääriku Metsaülikoolile ja Ülemaailmsetele Eesti noorte päevadele isaga koos tema kodukanti Otepää lähistel külastada. Propuskeid, et Tallinnast lahkuda, polnud tarvis. Seegi erakordne N. Liidu ajal, mis sest, et oli murranguline aasta. Isal oli see esimene kord enam kui 45 aasta järel olla seal, kus ta oma vallatuid noorepõlve suvepäevi veetis. Ja salaja loengute vahel jalgsi (!) tema vanaisa talu poole liikudes nägin, kuidas need sõjadevahedeaastad tulid tagasi.
Juhtus ka erakordne kohtumine. Talv Helmi oli isa pere juures olnud Vabariigi aegu oluline inimene, nagu taludes ikka. Ei mäleta ta täpset rolli, kuna, mis toimus siis, kui isa ta uksele koputas, oli erakordne. Vanake oli ikka elus, ikka mäletas poisikest, kel nüüd juustes halli. Ja kui nad kõnelema hakkasid, siis jäi mul suu ammuli. Isa linnakeel kadus, Otepää kandi murdekeel võttis üle. Sain vestlusest enam-vähem aru, aga meeldejäävaim oli see, et kõneldi keeles, mida vaid tänapäeval vähesed mäletavad.
Seetõttu võtan Purje märkust, et näitekirjanik Kütt kasutas murdekeelt vääralt, väga tõsiselt. Kordan, mina oleks julgemalt ütelnud, värdjastas meie esiisade emakeelt. Kui lugesin Eesti Elu uuelt võrgulehelt lavastaja internetikommentaari arvustusele, et Kütt ei eksinud, ja et keel muutub, pidi mu lõug rüppe langema. Teades väga hästi, et keel on elav, muutlik, kohanev ajaga, ei saa nõustuda arvamusega, et mitteteadmine õigustab isehakanud, isekakanud, et Runnelilt laenata, loomingulist. Kui juba esineda millegagi, pretendeerida tõele, siis oleks ausam originaalist kinni pidada, mitte luigele pardi prääksumist suhu panna. See oleks, nagu need, kes Nuustakult Pariisi jõudsid, un véritable canard.
Kui igapäevakeel näitab värskemat nägu, tere tulemast, kultuuripärandi piirides. Häirivaid uuendusi on juba olemas, näiteks muide asemel muideks, aga siin on vist noored süüdi. Otsa, maailmamõjudest ei pääse, keeleliselt, kokakooladest kokaburradeni. Ent kui tõsine lavakirjanik eesti murdekeeltega mängib nagu soovib, siis kardan, et esiteks hääbuvad meid kõiki kasvatanud ja õpetanud ema-isa kodumurded, järgmiseks kaob meie oma armastatud “linnakeel”, nii nagu isa seda nimetas, ja soon, we all speak English. With a Golguta accent. And we live in Papa's world. O my very goodness.
Tõnu Naelapea
