Pärast oma onu dr Heino Sibula surma mõned aastad tagasi sain ma teada, et tema süda ja kopsud olid ümbritsetud suurte vähkkasvajatega. Eks minagi hakkasin mõtlema, et mul võib samuti olla vähk, mis ei lase mul hingata ja tekitab valu. See, mis ootab oma tundi nagu lõhkemata pomm, et ühel hetkel üllatada.
Arvatavasti on meie kehas arvutul hulgal erinevaid pomme, mis on ajastatud nii, et nad ei lõhkeks ühel ja samal ajal. Kui oleme ühe suutnud hävitada, ootab reas juba järgmine. Kuigi ilmas on kaks asja, millest ei ole pääsu – need on maksud ja surm –, on siiski hoopis meeldivam mõlemaid edasi lükata.
Hiljuti olen ma pidanud tegema rohkesti füüsilist tööd, kogu talve olen ju saanud puhata. Olen olnud tööl koos naabrimehe Karliga, samuti olen aidanud panna üles päikesetorne. Seejärel lamasin mitu päeva voodis, aga mu olemine oli kehv ja mingist välja puhkamisest polnud juttugi. Sel nädalal oli maal ka mu naine, kellele ma ei olnud oma tervisemuredest midagi rääkinud. Ta nägi, et minuga on asjad kehvasti ja helistas Antslasse dr. Moppelile, kes oli nõus mind vastu võtma.
Et arstlik läbivaatus on vajalik, sellest sain isegi aru. Pealegi on jaanipäeva paiku mu tütre pulmad ja mulle ajas hirmu nahka mõtegi sellest, et ma rikun need ära, kui enne seda peaksin surema. Aga tallegi ei saanud ma oma murest sõnagi lausuda, sest siis oleksid kõik muretsema hakanud ja asja hullemaks teinud.
Kuna olen väliseestlane, siis tundus mulle, et küllap mind tuleks saata Soome, sest mind on ju vaja ravida parimal võimalikul moel! Õnneks ma seda viga ei teinud. Dr. Moppelile rääkisin kõik oma südamelt ära, ka selle, millesse mu onu suri. Ta vaatas mu üle ja teatas: „Sul peavad küll suured valud olema.” Ta diagnoosis mul teatud viirushaiguse, millel olin lasknud liiga kaugele areneda, seetõttu nüüd nii suurt valu pidingi kannatama. Varasem arsti juurde minek oleks mind paljustki päästnud – nii füüsilisest valust kui surmahirmust, sest seda haigust saab väga edukalt ravida. Haigus ägeneb siis, kui inimene on üleväsinud või vaevavad teda mured. Aga öelge, kellel ei ole muresid või kes ei ole väsinud?!
Mõeldes omaealistele äkksurma läbi lahkunud meestele ja naistele saan nüüd väga hästi aru, miks nende elutee järsult katkes – nad ei tunnistanud, et nende tervisega on midagi lahti. Kui mu haigus oleks olnud seotud südamega, oleks kahtlemata ka minu saatus olnud sama kurb kui neil.
Praegu söön valuvaigisteid ja antibiootikume ning olen puhkerežiimil. Ja professionaalset abi sain siinsamas Antslas, polnudki vaja kaugemale minna.
Viido Polikarpus
