Muusikalise osa juhatas sisse Andres Raudsepp, esitades Lembit Nieländeri akordionisaatel kolm menukat meeleolulaulu, ise kitarril kaasa aidates.
Kolm solisti – sopran Kristina Agur, tenor Stephen Bell ja bariton Avo Kittask – täitsid järgmise kavalõigu kuue palaga. Iga solist esines iseseisvalt ja duettides kasutati ära kõik võimalikud paarikombinatsioonid. Kristina võlus publikut oma võimsa ja kauni hääle ning üha küpsema esinemisega. Stephen demonstreeris head ja püüdlikku eesti keele hääldamist. Avo, kellest Kulbi Kusti sõnade kohaselt millekski asja pole, tõestas, et ei maksa iga vanamehe juttu uskuda ühti – see poiss suudab nii mõndagi. Publik sai kuulda kõike, rahva- ja koorilaulu mugandustest ooperi ja operetini. Isegi galantne valsituur tehti koos lauluga ära. Seda kõike maestro Charles Kipperi klaverisaatel.
Muusikalisele eelroale ja praele järgnes võimas portsjon magustoitu, mida serveerisid Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori neiud. Selleks oli loominguline laulu- ja liikumislavastus neiu naiseks saamise muredest ja rõõmudest pealkirjaga „Kulla mu sõsarõni”. Emadepäeva eelõhtuks äärmiselt sobiv teema. See etendus kujunes ainulaadseks elamuseks, mida on raske sõnades edasi anda. Tütarlapsed kasutasid esinemiseks ära iga saali nurgakese. Nad laulsid küll laval, küll trepiastmetel, hõljusid läbi keskosa ja moodustasid ringi ümber saali. Leelotasid tagaseinas ja esikus läbi lahtiste uste. Osa programmist esitati pimedas, kus paljasjalgsed piigad liikusid kaelas rippuvate taskulampide valgusel nagu jaaniussikesed. Ka dirigent Triin Koch oli varustatud kahe taskulambiga. Lavastuses osales ka mitu laulusolisti ja jutustajat.
Kui ulatuslik põimik oli lõpule viidud ja publik noorte daamide austuseks aplodeerides jalule tõusnud, tekkis hetkeline tühik, mida dirigent ja lavastaja Anne Türnpu kasutasid lühikeseks tänu- ja tervituskõneks. Sõnavõtu vältel ilmusid lava taha kadunud neiud väledal jooksusammul ükshaaval tagasi, pikad valged hõlstid üll. Koor paigaldus hajutatult saali keskossa, dirigent jäi hiiehaldjana lavaesisele astmestikule seisma ja viimase lauluna kõlas Juhan Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit.” Hardamat rahvuslikku demonstratsiooni on raske ette kujutada.
Eesti Maja juhatuse esimees Raivo Remmel tänas kõiki esinejaid ja lillekimpe sadas käsivartele. Meeleolu oli ülev ja vist kõik tundsid, et on ikka väärt saja-aastaseks elada.
Vaimutoidust kirjutamise õhinas ununes, et Eesti Maja köök serveeris ikka kõhule ka midagi. Vennaihu hapukapsaga oli saadaval nagu eestlaste peol ikka ning baar peibutas vedelate kaloritega.
Pidu kulmineerus tantsuga, milleks andis hoogu Rick Hiire tantsukapell Accordeon de Rick. Avavalss meelitas noorte kõrvale parketile nii mõnegi eaka paari. Kahjuks lõppes just enne marupolkat reporteri linnaluba, mistõttu jääb ülevaade poolikuks. Olen aga veendunud, et juubelipeo kulg jätkus senises suunas – aina ülespoole. Elagu juubilar ehk teisisõnu meie ise!
Eerik Purje
Fotogalerii – Fotod Eerik Purje
