Rahaahnus on see joon, mis nendel tegelastel ühine ning mille tulemusel kannatavad lähisugulaste omavahelised sidemed. Süveneb üksinduse ja mahajäetuse tunne, mis ei ole tänapäeval sugugi vähelevinud. Tõtt öeldes ei oskaks paljud vist üldse arvatagi, kui palju on meie seas niisuguseid inimesi. Eriti just meile kõige lähemal seisvate hulgas.
Käsitletavate teemade poolest paistab näidend silma aktuaalsusega, kõnetades ilmselt paljusid suuremal või vähemal määral. Sellele vaatamata tundus mulle enamuse ajast, et olen kuulnud ja näinud nendel teemadel teatrilavadel (ja üleüldse) räägitavat juba küll ja küll. Võtame kas või Andrus Kivirähki näidendi „Eesti matus”, mis toob selgelt välja noorte põhimõtte, et müüme kõik maad, talud ja metsad maha, et saaks ometigi sõita apelsinipuude alla puhkama.
Tol lugemisteatri õhtul saadud esmamuljest lähtudes ei olnud midagi eriti uut ega huvitavat, mis oleks jäänud eredamalt kõlama ja kumiseks siiani peas. Seda isegi mitte autori poolt Papa tegelaskuju juurde põimitud uuestisünni kui kõige eriilmelisemana mõjunud idee puhul, mis kadus lõpuks tundeküllase ja ilusa, kuid pikaleveninud finaali sisse ära.
Küti näidend ei ole veel seni teadaolevalt lavalaudadele jõudnud. Küll aga on seda Eesti Raadioteatris 2005. a kuuldemänguna lavastanud PolygonTeatri juhtiv jõud Tamur Tohver elukutseliste näitlejatega.
Oleks absoluutselt vale ja ülekohtune hakata siinkohal omavahel võrdlema professionaalide ja asjaarmastajate esitust. Kuid on mõningad tähelepanekud, mida ei saa mainimata jätta. Näiteks naisosaliste liigne forsseerimine teksti esitamisel, mõjudes meesosaliste muhedalt spontaansete ja igasugustest kammitsaist vabade esituste kõrval ebaloomulikuna.
Kõikidest osatäitjatest tõstaksingi esile just Laas Leivati ja Margus Veimanni (Timo) sooritused. Nii elulähedased, mõtestatud ja haaravad. Lihtsamalt on ilusam.
Ja lõppude lõpuks on mul kõigest hoolimata siiralt hea meel, et siin Torontos leidub piisavalt huvilisi, kel jätkub tahtmist ja osavõtlikkust midagi niisugust korraldada, ning veel rohkemgi kogu üritusele kaasaelajaid. Et kuulata omadramaturgia kaudu ilusat ja selget eesti keelt, sealhulgas ka tartu murdes, mis on vaba igasugusest välismaisest aktsendist. Seda kõike mitme tuhande kilomeetri kaugusel Eestist – selle üle tuleks ainult uhke olla.
Triin Truuvert