Kolmapäevaõhtuses päevakajalises saates „Ringvaade” jälgis reporter 88 aastase kunagise laskurkorpuse veterani, rõõmsa vanahärra Vassili tegemisi pidupäeval. Meie, eestlaste jaoks, midagi nii (ma siis ütlen välja) naljakat. Vanahärra päev oli tõepoolest pidulik. Nii pidulik, et tavapärase 40minutilise hommikvõimlemise asemel tuli piirduda 10 minutiga. Nii palju oli õnnitlejaid. Ja siis tuli jõuda bussile vene kultuurikeskuse ees, kust veterane sõidutati pronkssõduri juurde. Et üheskoos meenutada ja mälestada suurt võitu ja Eesti vabastamist.
N. Liidu kokkuvarisemisega seotud sündmused ei tähenda impeeriumimeelsele mitte muud kui „vabastatud” rahvaste tänamatust. Me vist tõepoolest ei suuda kunagi tänulikud olla. Asi on lausa hullem. Me ei saa arugi, et meid vabastatud on. Nii et igasugused lintidega tegelased – punalintide asemel on tänavatel Georgi lintide kandjad, tõelised venemeelsed kodanikud – tekitavad eestlastes tundeid ja need pole sugugi roosilised ja rõõmsad.
Mart Helme kirjutas Delfis: „Ma olen valmis andestama, aga mitte neile, kes mulle Georgi linte nina alla topivad ja solvunult pikali pilluvad, kui sõna okupatsioon kuulevad. Nende inimeste hoiak on mulle üheselt selge: Georgi lint on omamoodi rusikas, mis mulle nina alla pistetakse, et ma aru saaksin – me kavatseme teid kunagi uuesti „vabastama” hakata.”
Muidugi ei ole kõik venekeelsed enam nõukogudemeelsed. Aeg on teinud oma töö.
Noored, siin sündinud ja kasvanud muukeelsed on üsna kirju seltskond. Ühed on end sidunud Eestiga, teised vaatavad Euroopasse ja on üliõnnelikud, et elavad Eestis, sest see annab vabapääsme suurde ilma. Aga veel on neidki, kes arvavad, et eestlased on venelastele viimase 20 aasta jooksul liiga teinud. Ja ajalookäsitlused on kooliõpikutes ikka nii ja naa.
Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart, keda mh tuntakse ka suure venekeelsete koolide eest võitlejana, ütles teisipäeval TV3 „Seitsmestes uudistes” Eesti okupeerimise kohta, et Eesti ei liitunud N. Liiduga vabatahtlikult, kuid sõna „okupant” kasutamine võib solvata siinset vene kogukonda. „Võib kasutada erinevaid definitsioone, mida ka tehakse, kuid lähtuda tuleb eeskätt ajaloolistest faktidest. Fakt on see, et 1940. a ei olnud Eesti-Venemaa vahel sõda ja ka see, et ühinemine N. Liiduga ei toimunud vabatahtlikult ehk eesti rahva soovil. Teine fakt on see, et 20 aastat tagasi aga taastati Eesti Vabariik.”
Igatahes on kevad lõpuks käes ja seda tunnistavad ka tulbivirnad kivisõdur Aljosha ees.
Tiina Nõlvak
