Juubelikõne pidas Evald Oder, osavalt põimides flakipoiste sänikaelahuumori tugeva rahvusliku motiiviga. Tagasi vaadates klubi tegevuse algusele ei saa üle ega ümber kahest käivitusmootorist nimedega Kalju Jõgi ja Arvi Tinits ega tiivustavast gaasipedaalist Harry Meindokist – poisike poiste hulgas. Kalju ja Arvi on juba meie hulgast lahkunud, kuid Kalju sünnipäev 1. mail on kuidagi endastmõistetavalt kujunenud klubi ühiseks sünnipäevaks. See oli ühtlasi aeg, mil Euroopas lõppes sõda ja need, kes otsustasid võitlust jätkata, vahetasid relvastust. Teise ühislõunaga novembri algul meenutame päevi, kus olime valdavas enamuses koondunud Sudeedimaale Egerisse, et sealt edasi siirduda mitmesse erinevasse väljaõppelaagrisse.
Kõneleja rõhutas tugevat rahvuslikku vaimu, mida tollastesse noorukeisse olid süstinud koolmeistrid ja noortejuhid. See tiivustas meid püsima oma postil põlvepikkuste poisikestena ning jääma hingelt samadeks raugaea lävel, kus kodumaal on lõpuks leitud moodus meid ametlikult tunnustada kui vabadusvõitlejaid, poliitilist korrektsust ülemäära häirimata.
Eerik Purje loodud meesansambel ehk kvartettt (kolmas t märgib viieliikmelist koosseisu), esitas kuus laulu, mis viidi edukalt lõpule, kuigi kolmanda ja neljanda laulu vahel tuli teha paus lauluvankri määrimiseks. Kaheksakümmend protsenti ansambli koosseisust hääletas konjaki poolt, mis serveeriti pidulikult kandikul. Ettekande kvaliteeti see kindlasti ei kahjustanud.
Pärast praost Mart Salumäe söögipalvet ja kohvikuperenaiste sooja lõuna serveerimist ning veiniga alla loputamist, kohv-koogid järelroaks, esines uljas ansambel uuesti, koosseisus: Eerik Purje, Mart Salumäe, Tõnu Naelapea, Arvo Medri, Esko Luksepp. Kaks laulu oli ammusest repertuaarist, mil seda esitas veidi suurem ansambel täielikult klubi liikmeskonnast. Eerik meenutas, et originaalettekandest oli möödunud kolmkümmend aastat ja tutvustas tollaseid veel „rivis olevaid” laulumehi Evald Oder, Peeter Lanno, William Mandra ja Ilmar Wärk. Ainsana puudus pillimees Toivo Kõhelik. Lahkunud on Ilmar Sambla, Rein Rutnik, Mart Aviste ja teine pillimees Olaf Kopvillem. Neid ja kõiki teisi manala teedele läinuid mälestati ühise leinaseisakuga. Ansambli ettekanne lõppes ühislauluga „Kui Eesti rannikul.”
Kalju Jõgi klubi algatajana ei raatsinud eemale jääda, vaid saatis end esindama tütre Erika, kes oli küpsetanud juubelikoogi. Selle pidulikku serveerimist teadustas Eestisse elama asunud lennuväepoisi Arvo Naelapea poeg Tõnu.
Kaugeimad osavõtjad oli Aado Vaigro Baltimorest ja Raimund Rammul Sudburyst. Ilmar Wärgile oli tulnud moraalseks toeks tütar Viive Sawler. Haigevoodis lebavat Heiki Sillastet esindas abikaasa Eva. Rõõm oli näha meie ridades Helgi Samblat, täitmaks lahkunud abikaasa Ilmarist jäänud tühja kohta.
Lõpuks ei saa jätta mainimata kaht väsimatut töömeest, kelle korraldusel juba hulk aastaid on iga pidu libedalt laabunud. Need on William Mandra ja Ilmar Wärk. Tänu ja tunnustus neile! (EE)