Proloog
Pronksi valatud, täismundris Eesti Laskurkorpuse sõjaväelane pidi oma püstolkuulipilduja ja medalitega kõigile meenutama “Eesti NSV pealinna vabastamist fašistlikest röövvallutajatest” 22. septembril 1944. Memoriaal avati 21. septembril 1947. Selle autorid on kujur Enn Roos ja arhitekt Arnold Alas. Andmed pronkssõduri modelli kohta on vastuolulised. Nimetatud on raskejõustiklast Haljand Hallismaad, vasaraheitjat Helmut Pormeistrit, maadlejat Kristjan Palusalu jt. 1964. a süüdati monumendi ees „igavene tuli”, mille iga jäi aga suhteliselt lühikeseks – see kustutati 1991. a.
Ehkki juba 1990. a hakati Eestis maha võtma nõukogulikke kujusid, tahvleid ja mälestusmärke, jäi tähtsaim monument Tõnismäele püsima veel aastateks. Silmiavavateks sündmusteks olid 9. mail 2006 Tõnismäel toimunud toimunud muukeelsete provokatsioonilised kähmlused. Piibli allegooriat appi võttes võiks neid võrrelda muistsete juutide tantsuga ümber kuldvasika. Monument oli muutumas mitte ainult nõukoguliku nostalgia sümboliks, vaid ka keeruliseks umbsõlmeks, mille lahtiharutamine polnud sugugi lihtne.
Paljud eestlasedki kartsid tollal pronkssõduri ümberpaigutamise võimalikke tagajärgi. Nii pöördusid 12 professorit kaitseminister Jaak Aaviksoo poole palvega loobuda pronkssõduri plaanitavast teisaldamisest, nentides, et see võib küll leevendada 9. maiga seotud probleeme, kuid on tõsine risk Eesti rahvusvahelisele mainele. Nende hinnangul polnud probleem mitte niivõrd pronksmehe asukohas kui eestlaste ja muulaste vastandlikes ajalookäsitlustes. Igal aastal 9. mail ja 22. septembril tõid vene sõjaveteranid pronkssõduri jalamile lilli, jõid seal vodkat, kõlistasid oma ordeneid, tantsisid ja lärmasid. Ajapikku hakkasid aga pronkssõdurit austamas käima ka koolilapsed koos oma õpetajatega, tuues sinna nõukogude sümboolikat. Nii oli pronkssõduri jalgeesine kujunemas kommunistlikuks saarekeseks keset iseseisva Eesti Vabariigi pealinna.
Ärevad aprillipäevad
2007. a aprilli lõpus muutus Tõnismäe metamorfoos ähvardavaks. Oli täiesti selge, et valitsus pidi pronkssõduri teisaldama enne 9. maid, vältimaks venelaste järjekordset propagandaüritust Tõnismäel.
26. ja 27. aprillil, eriti aga ööl vastu 27. aprilli, toimus Tallinna tänavatel midagi ootamatut. Märatsevad venelaste jõugud hõivasid südalinna, kus nad vandaalitsesid kontrollimatult.
Jõudsin Tallinna just 28. aprillil ja olin šokeeritud avanenud vaatepildist – lõhutud ja vineeriga kinnilöödud uksed-aknad, tühjad tänavad, suletud poed, sajad politseinikud südalinnas; süngete nägudega, tumedasse riietatud vene noormeeste salgad – kõik see tekitas kõheda tunde.
Inimesed istusid kodudes naelutatult telerite ees, ahmides noil ärevail päevil mitte ainult uudiseid, vaid ka jälgides poliitikute ja ekspertide arutelusid, kujundamaks oma arvamust toimunu suhtes. Nende sündmuste kajastamisel oli märkimisväärne roll Eesti Televisioonil (ETV). Tollane ETV programmijuht ja juhatuse esimees Ainar Ruussaar kirjutab, et televisioon oli aprillirahutuste ajal suurem massimõjutusvahend kui kilpide-nuiadega politseinikud, pealinnas märatsenud ja rüüstanud kambad ning küberrünnakud (EPL, 23.04). Ehkki aprillirahutuste ulatus oli Eesti meediale ootamatu, suudeti kuulajatele-vaatajatele edastada sündmusi kiiresti ja adekvaatselt.
Tallinnas toimuv äratas tähelepanu kogu maailmas, eriti muidugi Venemaal, kus asuti kohe sündmusi kommenteerima Kremli vildakast vaatevinklist. Kerkis esile kahetsusväärne probleem – ETV-l polnud sisuliselt venekeelset kanalit. Nii jälgisid siis muukeelsed Moskva saateid ja kujundasid sealt tulvava tendentsliku info põhjal oma arvamuse.
Ehkki aprillimäss tekitas riigile 20–30 miljonit krooni kahju, oli see Ruussaare hinnangul siiski väga odavalt saadud õppetund, mille käigus selgus, kes on tegelikult Eesti riigi vaenlased. See sündmus andis ka ajendi praeguseks nii oluliseks kujunenud küberkaitseks (EPL, 24.04.).
Kas muukeelsete lõimumisest saab asja?
2007. a aprillisündmused pöörasid muu hulgas tähelepanu ka Eestis elavate venelaste lõimumise vajadusele ühiskonda, mis on osutunud pikaajaliseks ja tõrksaks protsessiks.
Hiljuti esitleti Eestis ühiskonna integratsiooni 2011. a uuringu tulemusi. Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin ütles uuringut kommenteerides, et vene kogukonda ei saa vaadelda tervikuna; see on lõimumisprotsessi tulemusena diferentseerunud. On edukalt lõimunud, hea keeleoskusega noori inimesi; venekeelseid Eesti patrioote, aga ka selliseid, kes lõimunutenagi jäävad Eesti riigi suhtes kriitilisteks. Lõpuks muidugi mittekodanikud, kes ei oska eesti keelt ega soovigi integreeruda.
Kas lõimumispoliitika on kandnud oodatud vilju? Võiks öelda, et tagasihoidlikult. Siin on peamiseks takistuseks Venemaa julgeolekupoliitika strateegia, mille üheks talaks on oma mõjuvõimu suurendamine naaberriikides ja rahvuskaaslaste huvide kaitsmine. Mõistagi pole Kreml huvitatud venekeelse elanikkonna lõimumisest eestlaste kui põhirahvusega, vaid toetab pigem separatismi.
Aga nõustugem William Shakespeare'iga: lõpp hea, kõik hea! Nõtkutatud peaga pronkssõdur seisab täna oma õiges kohas, kalmistul, ja meenutab seal rahus oma langenud relvavendi. Iseasi muidugi, kas ka elavad on rahu leidnud.
Elle Puusaag
