Kristina hankis algmaterjali vanadest ja tänapäevastest ajakirjadest nagu Eesti Naine, Nõukogude Naine ja Taluperenaine. Huvitaimad olid siiski isiklikud intervjuud. Tema ettekandest said kuulajad pildi, milline oli tavaeestlaste igapäevane toidulaud ja kuidas see aja jooksul muutus, eriti okupatsiooni tingimustes. Leivale, piimale, lihale (peamiselt sealihale) ja kalale andsid väärtuslikku lisa aia- ja metsasaadused. Seen ei kandnud asjata ühe jalaga liha nimetust. Soolamine, hapendamine ja vekkimine talvevaruks oli oluline osa talurahva elustiilist. Muutunud oludes aitas toidulauda katta perenaiste leidlikkus. Kui sõja ajal nappis suhkrut, hakati kasvatama suhkrupeeti, mis võimaldas metsmarju talveks keedisena säilitada. Kalapüügikeelu tõttu kadusid mõned kalad toidulaualt, okupantide norminõuded vähendasid põhitoidust, kuid pere tuli toita. Elati üle ajad, kus ühe intervjueeritu sõnade kohaselt oli peale raudnaelte kõik söödav.
Kahe ettekande vahel pakkusid elevust ja kulinaarset naudingut kandikul ringi liikuvad suupisted, mida maitstes võis tunda end Vabariigi Presidendi isikliku külalisena. Muude hõrgutiste „vundamendiks” oli meie esileedi Evelini küpsetatud leib.
Inga Paenurme niigi meeldiv isiksus muutus veel paar kraadi sümpaatsemaks informatsioonist, et ta on võrsunud eesti talust. Tallinna lähedal Arukülas Ata talus rohis ta pisikese tüdrukuna peenraid, korjas kartuleid ja tegi muidki põnevaid talutöid. Ka jõuluõhtul loomadele lauta leivakääru viimise komme pole talle võõras. Ta on lapsest saati olnud väga maalähedane ning nautinud kõike, mis koduaias kasvab. Sellest ka ta üllas põhimõte – laudast lauale. Inga on töötanud Eesti parimais restoranides ja võitnud Aasta Koka tiitli. On saanud väljaõppe Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias. On aktiivne Eesti Peakokkade Ühingu liige, tegeleb kutseeksamite vastuvõtmisega, Eesti köögi arenduse, kokkade võistluse organiseerimise ja koolitusega. Oma põhiolemuselt on ta aga jäänud talutüdrukuks, kelle hing hardub mõttest, et oleme lõpuks ajarattaga taas niikaugel, et hindame maalähedast puhast ning rikkumata toitu, mida tehakse armastusega.
Kõneleja ettekanne käsitles kohaliku köögi eripära, muistseid kombeid, tänapäeva toidulauda ja Eesti kokanduse arengut. Tõeliselt eestiliku toidulaua juurde kuuluvad tingimata sült, vürtsikilud ja metsaseened. Eesti talurahva söögilaud pole kunagi olnud priiskav, vaid ennekõike toitev. Einetajaile ei soovi eestlane head isu, vaid jätku leivale. 1930. aastate esimesel poolel jõudsid ka kunagiste mõisaprouade retseptid eestlaste toidulauale. President Pätsi kokk tundis prantsuse kööki väga hästi. Inga jagas eelkõneleja arusaama sellest, kuidas rasked ajad õpetasid eesti perenaised leidlikult toitu valmistama. Nüüd on Eestis saadaval palju välismaiseid produkte, mis varem olid haruldused või poldud neist kuuldudki. Suund on aga tagasi kõige eestiliku juurde.
Kõneleja tutvustas valguspiltide najal mitmeid eesti kolleege, nende saavutusi koos isuäratavate näidete ja isikliku omapäraga. Üks neist on näiteks keskendunud loodusandidele, kasutades ära võimalikult kõik, mida mets ja nurm pakub, olgu need nõgesed või naadid. Oma igapäevase töö osas selgitas ta, et see ei sega ta enda pereelu. Teda vajatakse presidendi kantseleis ikkagi peamiselt suuremate või väiksemate vastuvõttude puhul. Presidendi igapäevases koduses köögis valitseb proua Evelin ise. Loomulikult on tal abilised, kuid köök on siiski tema kuningriik. See viimane seletus muutis presidendipaari kuidagi omasemaks nagu kõneleja endagi.
Mõlemale kõnelejale avaldati tänu ja tunnustust tugeva aplausiga ning siirduti kohvi ja kringli juurde erutatud maitsemeeli maha rahustama.
Eerik Purje
Fotogalerii – Fotod: Peeter Põldre
