Evangeeliumi lugemine: Johannese 21:1-14
Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeriase järve ääres…
…Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.
Jeesus ütles siis neile: „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?“ Nad vastasid talle: „Ei ole.“
Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!“ Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu.
Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: „See on Issand!“… …Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: „Kes sa oled?“, sest nad teadsid, et ta on Issand.
Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti kala. See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist ülestõusmist.
Usu saladus
Koduseinte vahele surutud aeg võimaldab tegeleda huvitavate asjadega. Näiteks otsustasin tutvuda kodumaal ilmuvate arvukate vallalehtedega. Palju huvitava keskelt jäi silma „Konguta Valla Teataja“, kus 2016.a. märtsis kirjutas Kalju Õllek artikli „Ajalooürikute teadaanded ülestõusmisest“. Soovitan toda lühikest kirjatükki lugeda, kuna leidsin sealt infot, mis ärgitas lähemalt otsima algallikaid, millele autor, ilmselt lehe väikese mahu tõttu, on viitamata jätnud. Mainitud vallalehe numbri leiab Eesti Rahvusraamatukogu digihoidlast aadressil:
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kongutavalla20160301.2.2&st=1&l=et
Artiklis on loetletud mitmeid Jeesuse kaasaegseid ajalooürikuid ning autoreid alates Pilatuse biograafist Hormisiusest kuni veidi hilisemate ja seega kaudsemate teadete ülestähendajateni, keda esindab näiteks Vana-Rooma ajaloolane Tacitus (u.55 -102 pKr). Olin küll teadlik, et Jeesuse ülestõusmist mainitakse mitmes ajaloolises tekstis lisaks Piiblile, kuid eelpool nimetatud kirjutises loetletud autoritest tuli mulle tuttav ette vaid Tacitus, kelle säilinud töödest alles 18.sajandil hakati tõsisemalt lugu pidama ja keda tollal peeti varaseimaks autoriks, kes kristlastest ja põgusalt ka Kristusest ajaloolasena kirjutab. Igal juhul äratas neli aastat tagasi avaldatud kokkuhoidliku mahuga kirjatöö minus professionaalset uudishimu.
Ikka on esile kerkinud soov leida ajaloolist tõendust kas siis Piiblis kirjeldatu kinnituseks või selle kummutamiseks. Mõlemas suunas on taoline vaevanägemine küll äärmiselt huvitav, kuid samas ka tänamatu tegevus. Skeptikuile meelepärased avastused ei suuda ju kõigutada uskujate usku. Kui aga arheoloogid suudaks kusagilt välja kaevata kas või mõne paar aastatuhandet vana kirjarulli, millel Jeesuse hauast tõusmise pealtnägija tunnistus, ei paneks seegi veendunud ateiste oma arvamusi usu ja usklike suhtes muutma.
Võrdluseks võime tuua kas või Putini Venemaa ja Eesti Vabariigi erimeelsused ajalookäsitluses. Need on ja jäävad erinevaks, hoolimata kuitahes põhjendatud argumentidest. Kui ühel poolel on usk väikese rahva demokraatliku iseolemise õigusesse ja teisel pool sajandeid kestnud võitmatu impeeriumi ihalus, siis ühisosa praktiliselt ju puudub.
Kristuse surnuist üles tõusmine on usu saladus ning jääbki saladuseks kuni tema taastulemiseni. Kristlastena kuulume Ülestõusnu tunnistajate hulka, hoolimata teadmisest, et algusest alates on olnud küllaga selles kahtlejaid ning tulihingelisi eitajaid. Näiteks ülempreester Kaifas keeldus Jeesuse ülestõusmist tunnistamast. Teda ei veennud isegi, et tema enda palgatud valvurid olid toimunut oma silmaga näinud. See lihtsalt ei mahtunud tema poolt tõeks tunnistatu raamidesse.
Jeesuse jüngritelgi oli tükk tegemist, et uue olukorraga harjuda. Tänane evangeelium jutustab juba kolmandast korrast, kui Jeesus neile ilmus pärast ülestõusmist. Nad ei tundnud teda kohe ära, kuigi olid temaga kolm aastat koos rännanud. Ülestõusnu imeline ligiolu oli neilegi enneolematu ja harjumatu kogemus. Tänane ime pole mitte, et hulga inimesi ülestõusmist ei usu, vaid see, et kristlus on endiselt maailmas enim levinud religioon.
Jeesuse kaasaegsete ja ka tänaste ülestõusmise tunnistajate kogemust on minu arust väga hästi lahti kirjutanud Soome kirjanik Mika Waltari oma romaanis „Riigi saladus“, mis Johannes Aaviku suurepärases tõlkes on ORTO kirjastuse väljaandena eesti keeles ilmunud 1965.a. Torontos. See raamat on mu teine lugemissoovitus tänases mõtiskluses. Teose minategelane, Markus Mezentius Manilianus, kohtub Tibeeria järve kaldal ülestõusnud Jeesusega (lk.298): „Aga siis umbusk valdas mind ja ma mõtlesin, et see mees oli elav inimene ning minu sarnane, nagu ma oma käega olin katsunud ja tunnud, ja ma ei olnud temas midagi jumalikku märganud, nagu ma oma meeles võisin jumalikku kujutella. Ka tema sõnu olin pidanud ainult segase meele sonimiseks. Aga, mõtlesin, miks jumalik peaks olema midagi minu arusaamise ja kujutluse kohast? Vahest jumalus on niisama lihtne kui leib, mida ta meile süüa andis, ja vein, mida olime joonud. Mis mina oma tarkusega peaksin otsustama, kuidas ja mil kujul Jumala poeg peaks inimestele ilmuma?“
Õnnistatud Ülestõusmispüha järgset aega soovides:
praost Mart Salumäe, Toronto
