Mäletan oma lapsepõlve kirikus käimistest, kuidas mingist vanusest alates (vist viieaastasena) hakkasin huviga kuulama evangeeliumi lugemisi. Need jutustasid lapselegi arusaadavalt Jeesusest – mida ta ütles ja tegi. Põnev oli pühapäevast pühapäeva jälgida Issanda maapealse elu kulgu ning kurvaks tegi, et see teekond pöördumatult aina lähenes Suure Reede sündmustele Kolgata mäel. Elasin oma lapsesüdames nii kaasa, et kui lugemine jõudis Jeesuse ristisurmani, puhkesin nutma: ,,Miks nad ta ära tapsid?!“
Hiljem, kui olen elus kokku puutunud niisuguste kaaskristlastega, kes omistavad erilise tähtsuse inimese usulise ärkamise või pöördumise hetkele, olen neile tollest lapsepõlve kogemusest jutustanud, kui mulle osaks saanud äratust. Paraku on nad siis sageli mulle nõutult otsa vaadanud ning õlgu kehitanud, sest minu lugu ei vasta nende nn. tõelise ärkamiselamuse standardile. Aga see jäägu nende mureks.
Lapsed küsivad ikka: „Miks?“ Taolise küsimise kaudu omandame juba maast-madalast eeldused järjest keerukamateks küsimisteks. Kas me ka vastused leiame, on hoopis teine lugu. Kuid juba vajadus küsida ning elu tõeliste väärtuste pühendunud otsimine ongi ärkvel olemine ja elusam elu, mis ei lase võltsvagaduse uinuvas rahus pealt vaadata ülekohut, ebaõiglust ega valet.
Infoajastu inimene ihaldab teadmist sama palju kui oma aja inimesed kulda või kalliskive. Informatsioon on kapital. Andmebaase valvatakse kaasajal kiivamalt kui pankade varakambreid. Kummalisel kombel kajastub see ka usuelus. Moodsal ajal leiavad säärased usulised liikumised tuhandeid tulihingelisi järgijaid, mis kuulutavad lihtsaid vastuseid kõigile elu keerulistele küsimustele. Mis saakski olla ihaldusväärsem kui täie informatsiooni omamine, mitte ainult ajalikes, vaid ka igaviku asjades. Paraku – tõelises usus on küsimusi hoopis rohkem kui vastuseid.
Ülestõusmispüha koraalidest on üheks tuntuimaks Kiriku Laulu ja Palveraamatu (KLPR) laul 102:
Halleluuja! Jeesus elab!
Surm ja põrgu võidetud!
Taevas kui ka maa peal kõlab
ingli rõõmus kuulutus:
Üles tõusnud Elutooja,
Jeesus elab, halleluuja!
Nii kindlas rõõmus on pastor Jaan Bergmann kirjutanud Kristuse ülestõusmisest natuke rohkem kui sajand tagasi. Aga Jeesuse ristisurma oma silmaga näinutele polnud too varahommik sugugi nii ülevoolavalt ilutsev. Ehmatus oli suur, kui Maarja Magdaleena leidis koidu eel Jeesuse haua avatuna ja tühjana. Arusaamine, et Kristus on surnuist üles äratatud, jõudis alles aja jooksul Jeesuse järelkäijate südameisse. Tühja haua juures üksinda nuttev Maarja Magdaleena oli esimene, kellele Jeesus ilmus veel samal päeval. Kaks jüngrit, kes otsustasid Jeruusalemmast lahkuda, kohtusid Jeesusega sama päeva õhtupoolikul, olles teel Emmause nimelisse külla. Järgnesid Jeesuse mitmed ilmumised oma jüngritele kuni tema taevasse minekuni. Alles pärast Nelipüha sündmusi, kui Püha Vaim oli puudutanud jüngrite südant, said nad kindla julguse asuda kuulutama ülestõusnud Jeesust Kristust. Korraga nad mõistsid, et olid olnud kaasteeliseks Inimese Pojale, kelles täitus muistne tõotus, mida juba nende esiisad olid igatsedes oodanud.
Taaskord lapsepõlve mälestustesse kiigates meenub, kuidas Ülestõusmispühade ja Taevaminemispüha vahelistel pühapäevadel oli evangeeliumi lugemisi kuulates hinges kahetine tunne. Jeesus oli muutunud. Kui ta enne ristisurma rändas koos jüngritega, kõndis samu tolmuseid teid, viibis koos nendega paadis keset tormi, murdis leiba, tervendas haigeid, jutustas tähendamissõnu, vaidles kirjatundjate ja variseridega ning oli kõiges inimlikult lähedal, siis ülestõusmisest alates muutus ta kuidagi kaugeks – hakkas jüngritele ilmuma ning viimaks läks üldse ära taevasse. Lapse hing oleks tahtnud teda tagasi endisel väga inimlikul moel.
Alles elu jooksul olen õppinud nägema Jeesuse tõelist suurust mitte üksnes nn. ajaloolises Naatsareti Jeesuses, kellest Piiblisse on talletunud nii tõsielulisi seiku kui ka sajandite jooksul koguduse keskel kuju omandanud pärimusi. Kristuse tõeline suurus on just selles ülestõusmise järgses – muutunud ja taevasse läinud Jeesuses. Issandas, keda iga ajastu omal viisil kas usub või salgab, kelle ülestõusmise tunnistajate hulka kuuluvad ühtviisi nii tema jüngrid, esimesed kristlased kui ka meie, aastal 2020 pKr. Ristiusu suureks saladuseks on, et iga põlvkond peab Jeesuse enda jaoks uuesti avastama. Kristuses võidule pääsenud lunastust vajavad kõik sugupõlved, sest vaid igavik annab ajale mõtte.
Usk on and, mis lubab meil tänase hetke väärtustamiseks aimata kaduvuse piiridest väljapoole jäävat. Kas oleme valmis ka praegust aega ületama teadmisega, et sellel on meie jaoks igavikulisem tähendus kui vaid ajutise kindlusetusega kaasnev hirm ja kriisist taastumise pingutused? Usust on põlvkonnad enne meid ammutanud meelekindlust. Kuid see ei tähenda üldsegi mitte kangekaelset või kangelaslikku kinni hoidmist senistest ellusuhtumistest ja mõttemudelitest. Usus ja lootuses elamine tähendab, et raskuste ületamine Jumalat usaldades ning ligimesi ustavas armastuses teenides aitab meil kriisist väljuda seesmiselt elusamana, kui olime enne.
Kasutagem siis ustavalt kõiki meile kingitud võimalusi, et oma hoolivusega ja armastusega kuulutaksime ka täna Kristuses ilmsiks saanud elu võitu surma üle.
Õnnistatud Ülestõusmispühi soovides:
praost Mart Salumäe, Toronto