Ning uuel sajandil on mõlemaid võimalik osta elektrimootoriga. No mis mõtet nii liikuda, kui ise ei vänta. Tervise ning ka spordi huvides on ju jalad propellerid värskes õhus liikumisvahendiga.
Kaunis sügis on käes, talv pole kaugel. Kuid pandeemia kevaded ja suved on olnud, tänavu eriti just sellised, kus jalgratturid on tähelepanu objektiks. Ning mitte heas mõistes. Toronto suurimaid ja ilusamaid haljasalasid High Park on üheks kohaks, kus sõna tõsises mõttes on käimas võitlus. Sõnasõda kahtlemata, aga ka võib ütleda, et inimelud on ohus.
Sest pandeemia ajal on kasvanud ratturite arv High Pargis. Just mehed, mitte noored, aga mitte veel keskealised kihutavad nagu Tour de France pelotoni elik tõmbevööndi suure grupina sillutatud teedel. Kus liiguvad ka jalakäijad. Pärast kaebusi on politsei asunud pargis kiirust mõõtma. Ning rattureid trahvima, just nagu autojuhte, kes ületavad lubatu. Kakskümmend kilomeetrit tunnis, seda saab just allamäge minnes väga lihtsalt ületada. Jalgratturitel on oma lobi olemas, kuna nendel linnateedel, mida nad autodega jagavad, on ohtlik sõita. Pargis aga võtavad ise ühistee üle.
Linnateedel autode kartus on põhjendatult tulemuseks, et mitmed aremad sõtkuvad pedaale kõnniteedel. Jällegi jalakäijaid ohustades. Linnaparkides, eriti päevikupidaja kandis, peab olema väga valvas. On olemas kena pikk rada, endisele raudteeharule loodud. Sildid kõikjal, et on mõeldud nii tervisekõndijatele kui jalgratturitele. Aga ka sildiga, et kiiruse ülemäär on eelmainitud 20 km/tunnis. Arvate, et seda jälgitakse? Ristteede ületamine nõuab ettevaatust, just nagu autoteedega, kus punane valgusfoor ei alati tähenda seda, et peatatakse, roheline jalakäijale seda, et auto paremale pöörates teda ei ohusta. See oht on eriti tõusnud pandeemia ajal.
Piirangud ning puudujäägid – koroona esimesel kahel aastal oli pea võimatu uut jalgratast osta, nõudmine oli nii suur – on määranud mitmeti suhtumisi. Hiljuti sai kirjutatud raevu indeksist, see on kahtlemata olemas ka jalgratturitega suheldes. Kui viisakalt hüüda, et ületate pargis kiirust või ka tähelepanu juhtimine sellele, et rada pole ainult ratturi huvides, võib asi minna tõsisemaks.
Kui veel esitada seaduse nõudeid, saab kahtlemata sõimu osaks. Jalgratas on Ontario Highway Traffic Act’i järgi mitte sõiduvahend, vaid liiklusvahend. Ning on reglemendid olemas. Näiteks ei tohi kõnniteel sõtkuda, seda on lubatud küll, aga vaid alla neljateist-aasta vanustele. Loogiline, lapsi autode kõrvale ei ole sugugi tark lubada. Juhi aga täiskasvanu tähelepanu sellele seadusele, see võib olla ohtlik.
Teiseks, nagu autol on hoiatuseks pasun, peab ka jalgrattal olema kas käsipasun või hoiatuskell. Ei tea mitu korda oleks üks jalamees peaaegu alla jäänud, kuna lähedalt kihutas mööda rattur, kella andmata. Nendele, kes hoiatuseks tiristavad, saab järele hüütud aitäh! lootuses mitte ainult, et teised seda märkavad, aga et edasi nii tehtaks. Paraku väga paljudel jalgratastel, mis on mööda sõitnud, on puudunud kell. Siis oleks viisakas sadulas sõtkujal hüüda selja tagant – möödun teist vasakul poolel. Kuna on ju võimalus, et kõndija otsustab vasakule ise astuda või kõnnib keset teed. Eriti, kui on vanuritega tegemist. Ka lastega. Ega alati hoita ema-isa käest kinni. Jällegi on hea komme tänada hoiatuse eest.
Kunagine kirglik jalgrattur jälgis kõiki seadusi. Stopi-silt tähendas peatumist. Punane valgusfoor samuti. Ühesuunalisel tänaval ei sõidetud kunagi vastuvoolu. Paraku aga paljudele seadused ei loe. Kas pandeemia jälle süüdi, sellega kaasnevad pinged ning tungivad soovid olla taas tegude üle otsustaja, viivad seaduste murdmisteni, seda on raske ütelda. Huvitunuil on võimalik rohkem teada saada linna võrgulehel.
Jalgrattur peab ka vasaku käega suunamuutust näitama. Just nagu sohvrid. Ka autojuhid, on märgata, eiravad tihti, vähemalt tihemini kui enne koroonaviiruse tulekut seda seadust. Nagu pandeemia ajal maskikandmise, distantsi hoidmise määrused on liikluse eeskirjade ja seaduste jälgimine ometi kõikide huvides. Kahjuks suletud autos, kiiresti liikuva sõiduvahendi roolis olles ununeb see paljudel. Ning nagu viimasel kolmel aastal on näha, kui politseid on tarvis, siis otsi tikutulega. Ei ole ju kõigil mobiiltelefoni või kui ongi, siis ei näe põhjust seda kõikjale vedada. Sellised inimesed, kelle sõltuvus on nii suur, et kõnnivad silmad ekraanil, on samuti ohuks teistele, eriti all-linnas.
Suurlinnas Torontos tuleb kiita, et toetatakse jalgrattaga liikumist. On võimalik lühiajaliselt rattaid rentida. On loodud liiklusradu ainult pedaale sõtkuvaile. Saadaval on tasuta maakaart-linnaplaan (millele on lisatud palju olulist informatsiooni linna teenustest ratturitele) kõikide linnas olevate teedega, kus need on olemas; samuti ka pargid, kus selline liikumine on lubatud, eeskirju jälgides. Kuid selleks on kohustus, koorem jalgratturil. Ning ajastul, kus enesekesksus ja kahjuks ka raev, kui mingi tegu ei meeldi, valitseb, on sellist vastutust raske oodata. Nagu igapäevane kinnitab.
Peavoolumeedia trükis ilmunus on tihti leida murettekitavaid artikleid olukorra kohta. Ärgem isegi arvestagem, mis sotsiaalmeedias toimub. Kus, jällegi, pigem valitseb viha ja ebatolerantsus kui arusaamine, hoolivus ning inimlikkus. See pole tühine teema. Paljud jalgratturid peaksid lähenemist muutma, kõikide, mitte ainult eneste huvides.
