Oktoobrikuu esimene päev tõi Eesti Majja hulgaliselt rahvast kokku. Isegi siinkirjutaja mahtus uksest sisse, kuigi see väga kerge polnud, sest peale minu oli üle kuuesaja pidulise kohale saabunud. Täpselt nii nagu mutionu peolgi oli kohal nii karvaseid kui sulelisi, nii vanu kui noori. Kõigil soov viimast korda majas ühiselt pidujooki ja -rooga maitsta ning üks äge pidu maha pidada.
Loomulikult oli tore nii paljusid teisi eestlasi taas näha. Kuri haigus pani ju paariks aastaks pausile igasugused ühised üritused, nii et selles osas oli justkui topeltpõhjus kohale saabuda. Kahju ainult, et lärm (vabandust, jutuvadin) päris kõvaks läks, ning ei lubanud meie endi andekate talentide esinemist täiel rinnal nautida (õieti muidugi minu viga, et ma lavale lähemale ei läinud; peaks aru saama, et kõrvakuulmine pole enam sama, mis noores põlves). Aga ega me ei tulnud ju ainult kontserdile. Ikka ühiselt majale ,,Head aega!“ ütlema.
Eesti Maja on meie kogukonda pikki aastaid väga truilt teeninud. Tean, et paljude jaoks tundub hoone kadumine ka siinse eestluse kokkukuivamist. Millest on muidugi väga kahju. Õieti olen kurb, et nõnda arvatakse, sest minu pähe ei mahu kuidagi mõte, kuidas ainuüksi maja saab mingit kogukonda ja nende tegemisi koos hoida. Ühelt poolt on muidugi hea teada, et on üks ühine koht, kuhu võib alati tulla. Aga teisalt pole maja enam ammu seesama, mis varem. Isegi kui aegapidi igat sorti klubid oma uksi kinni panid, koolid kokku läksid ning pidusid enam Eesti Majas ei peetud, siis oli veel alles keldrikorruse kohvik, kus sai sõbrannadega kohvi lürbitud ja singipirukat mekitud ning kõik jutud ära räägitud, mis vahepeal rääkimata jäänud. Kui aga kohvik viimaks oma uksed lõplikult sulges, siis oli sees ikka väga tühi tunne. Mis päriselt polegi ära kadunud.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
