Et kuna Putini strateegilises tagataskus enam muud polegi, väidab Jirnov, siis just nende pommiähvardustega valmistavat Putin järkjärguliselt pinda oma tulevaste tuumalaengute kasutamiseks. Tähendab, see plahvatuslik moment samm-sammult ikkagi läheneb. Kindel on vaid see, et mõne kgbiidi arvamused, kas või prantsuse meedias, on Putini kõrvus kui kärbsepirin. Need ei muuda midagi, ei lükka asja ei ühes ega teises suunas. Järelikult me ikka ei tea, milline plaan Putinil tegelikult on. Või ei ole.
See jutt tuletab meelde, kuidas üha desperaatsem Hitler Teise maailmasõja lõpus ikka ja jälle hooples oma V-2 imerelva, die Wunderwaffe, valmissaamise ja kasutuselevõtmise kohta. Nagu teame, see ei toiminud. Seevastu teame, kuidas lõpetas Hitler.
Aga tõstkem pilk kõrgemale ja avastagem, et suured alad ida pool Soomet, Soome lahte ja Eestit, Lätit, Leedut on vene relvavägedest üsna tühjad. Neid üksuseid parajasti muserdatakse Ida- ja Lõuna-Ukrainas. Mõeldes nüüd sellele, et NATO on eeskätt poliitiline organisatsioon, võiks loota, et firma Stoltenberg/Biden tagasihoidlikult, kuid selgelt, tõmbaks Läänemereruumis, maal ja merel, kokku robustse rünnakjõuga NATO-üksuse. See käik sunniks Putinit (või vähemalt tema närvilisi kindraleid) reageerima, ümber mõtlema. Sest eeskätt tuleb neil ikka kaitsta oma püha rodinat, ehk siis seda viiruki- ja mahorkahõngulist russkij miri, antud juhul vene vägede dislotseerumisega ehk väljatõmbumisega Ukrainast ja naasmisega kodukasarmutesse, peamiselt vahepeal tühjaks jäetud Loode-Venemaale. Sellega väheneks otsustavalt vene surve Ukraina vastu.
Jah, säärane läänelik jõumäng oleks muidugi poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne, võib-olla isegi võimatu – aga arvestades, mis siin kõik mängus on, peale sadade tuhandete inimelude ka vabadus ja demokraatia, siis võib-olla ka mitte…
Teisest küljest tuletaks ehk säärane uljas/avatüristlik plaan liiga eredalt meelde rootsi poliitjuhtkonna revanšihimu pärast neile õnnetut Suurt Põhjasõda (1700-21). Et kui Stockholmis 1740-ndate alul ja 1780-ndate lõpus kuuldi, et vene läänemerelaevastik oli parajasti hõivatud kaugel lõunas, nn. türgi sõdades, siis kaalutleti pealinna Peterburi väga nõrga kaitsega. Järelikult arvati, et tee oleks nagu vaba tagastamaks kõike, mis Uusikaupunki rahus (1721) kaotsi läks, näiteks Eesti- ja Liivimaa. Ning rünnatigi päris arvestatavate mere- ja maajõududega. Aga halvasti läks, nii nn. kübarate sõjas (1741-43) kui ka kuningas Gustav III lohakalt ettevalmistatud seiklustükiga (1788-90).
Teame, et vene pika kultuuriloo traditsiooni kuulub ka Zapadi ehk Lääne kartmine ja nüüdsel ajal vist lausa vihkamine. Olla ju Lääs kõige kurja juur, usu, ideoloogia ja moraalita segadus ning Venemaa korduv sõjaline kallaletungija. Jah, meenutagem vaid nimesid Hitler, Napoleon ja Karl XII, aga neid on ka teisi ja varasemaid. Tänapäeval selgub, et venelased – eriti nüüd, kui Läänemeri on lähiajal saamaks NATO sisemereks – kardavad agressiivsete läänlaste rünnakut oma elutähtsa Kaliningradi eksklaavile ehk oblastile. Aga enesest mõistetavalt planeeritakse NATO staapides ka seda, lugegem kasvõi briti NATO-kindral Shirreffi War with Russia (2017). Järelikult peaks nüüd Lääne rahulikult enesekindel esinemine Kaliningradi ees ja ümber sundima venelasi oma Ukrainas räsitud üksuseid koju tooma, viima nende normaalsetesse linnakutesse…
Jah, seda kõike võiks ehk loota. Aga me ikkagi ei tea… Mida aga pikkade kogemuste tõttu kindlasti teatakse, on et säärastes udustes ja ebakindlates makro-oludes nagu praegu, seoses ägedalt rünnatud Ukrainaga, tuleb 1) tõsta kaliibrit ja 2) tegutseda ühendatult ja proaktiivselt. Tähendab, mitte lasta kõiksugu sortsidel määrata mängumaad ega mängureegleid, vaid ise juhtida arengut. Siin on läänlastele palju ruumi loomingulisteks algatusteks! Muide, nn. teist ja kolmandat fronti on avatud teisteski sõdades (näiteks D-Day), et maandada survet algsel sõjatandril ja haarata initsiatiiv.
Veel: oleksin ma Ukraina julgeolekuülem, ma hoolitseksin ahvikiirusega selle eest, et sõbraliku abiga (CIA, MI 5-6, DGSE, GSG 9, Mossad?) selgitatakse 1) kus täpselt neid kõige uuemaid uusi iraani superdroone toodetakse, 2) mismoodi ja milliseid teid pidi ning kuhu Venemaale neid hakatakse viima. Ning hoolitseksin 3) selle eest, et nad kunagi kohale ei jõuaks ja 4) mis veel parem, et neid kokku ei monteeritakski…Tahaks uskuda, et president Zelenskõi on selle korralduse ammu andnud ning et iisraelid/ameeriklasd oma diskreetset abi juba pakkunud.
