Udune esmaspäeva hommik, 31. oktoober. Ajasime kolleegiga õpetajate toas juttu. Aknaklaasile krabistas õrnalt vihma, väljas oli rõske ja kõle sügisilm – hingedeaeg. Tööpäev keris end toas vaikselt lahti. Koopiamasina uinutav plastiku- ja paberilõhn segunes mõnusa kohviaroomiga.
Ootamatult lõikas vaikuse läbi küsimus: ,,Komm või pomm?“ Pöörasime pilgud hääle poole. Seal seisis väike hall karvane tegelane. Niuh-näuh nina peas, hiuh-hauh hambad suus, kiuh-käuh karvad seljas. Hunt mis hunt. Mida nüüd teha? Hundikutsikas ei lubanud meil siiski kaua mõtteid koguda ja päris kriidise lapsehäälega uuesti: ,,Komm või pomm?“ Seekord tiba nõudlikumalt, sest vahetund hakkas lõppema. ,,Hea küll, palun tule võta kommi,“ pakkus kolleeg lahkelt. Poiss tuligi ja võttis arglikult õpetajate toa laualt ühe kommi. ,,Palun vii sõbrale ka,“ julgustasime teda.
Selline oli minu esimene halloween'i-kogemus koolis. Usun, et üle kogu maa olid kõigi pühakute päeva eelõhtu puhul paljude koolimajade koridorid ja klassid täis rõõmsaid lapsi, kes kostüümis, kes maski, paruka või jumestusega.
Kooljad, kontmehed, tondid, vampiirid, libahundid, haldjad, võlurid ja nõiad – erinevalt kirjandieelsest kirjutamiskrambist vaevalt sel päeval kellelgi fantaasialennust puudu tuli. Justkui oleks pegasus meid puudutanud. Kõlasid kilked ja karjatused, rõõmus müdin ja kärin, nalja jagus nabani. Kõik soovijad said suu magusaks.
Halloween tõi kahtlemata muidu üksluisesse kooliellu mõnusat vaheldust. Paljud õpetajadki lõid lastega kampa, nii et lõbusates kolliperedes kasvas kooli ühtekuuluvustunne.
Kõik see on kena, kuid samal ajal tuleks minu meelest paremini läbi mõelda, kuidas siduda halloween kooli peamise tegevusvaldkonna ehk õppe- ja kasvatustööga. Kommipüha pidamine asja enda pärast on tühi-tähi. Koolielu sisu on siiski õppetöö.
Muidugi ei tohiks õppetöö olla morn ja üksluine, kuid ühiskondlike veidrustega pole niisama lihtsalt vaja kaasa joosta. Tuleb silmas pidada sedagi, et koolil on kaalukat autoriteeti. Halloween'i tähistamine lisab sellele pühale tõsidust ja kaalu. Ma ei ütle, et see tuleks kooliprogrammist üldse kõrvale jätta. Kommipüha tähistamise asemel tuleks aga nii halloween'i kui mistahes teise rahvakalendri tähtpäeva või ürituse tähistamise puhul mõelda, kuidas siduda seda õppetegevuste ning üldpädevustega.
Alates 2018. aastast, kui aitasin Eesti Folkloorinõukogul tõmmata käima eesti sanditamiskombeid tutvustavat liikumist ,,Hakkame santima“, olen mitmelt poolt kuulnud, et teeme halloween'i, sest see on vahva. Teeme, sest lapsed tahavad. Mõned jätavad lausa mardipäeva ära, sest lastele meeldib rohkem halloween, ja kõike ju ka ei jõua teha. Võõra kõrval ei tohiks unustada oma. Kool ei ole meelelahutusasutus.
Pärisin oma õpilastelt, mida nad halloween'ist teavad. Selgituseks ütlen, et õpetasin neid esimest aastat. Priimused tõstsid virgalt käe ja ütlesid, et tegemist on võõra, meile toodud pühaga. Lõviosa väärtustas selle kombe juures vabadust maskeerida end ükskõik kelleks, et nõuda täiskasvanutelt kommi või neile täiesti lubatult käkki keerata. Paljusid paelus võimalus kollitada oma sõpru-tuttavaid.
Järelikult olid õpilased kombe välisest väga hästi aru saanud. Nad taipasid, et see on võõras, aga põnev püha, natukene teistmoodi aeg, kui saab palju magusat süüa ja karistamatult pahandust teha. Nad mõistsid halloween'i kommipühana. Üks õpilane tunnistas kurvalt, et temagi tahaks halloween'i joosta, aga kristlikud vanemad ei luba.
Võib-olla jääbki halloween kristliku pühana kõrvitsate, kollide ja kommide varju. Tuntakse päeva pealispinda, kuid tähtpäeva ajalooline taust ning eesmärk jäävad hämaraks.
Siin saaks kool palju ära teha. Selgitada, et halloween ei ole kommipüha. Rääkida, mis on selle päeva eesmärk ja kuskohast see on pärit. Aidata taibata, et see ei ole ainult komm või pomm. Miks mitte arutada ka rahvakommete muutumise üle või analüüsida, milline jõud on meedial ja reklaamidel inimeste käitumise üle, sest just need on viimastel aastatel halloween'ile hoogu andnud.
Kristlikust maailmast pärit kõigi pühakute päeva eelõhtu tähistamine sekulaarses Eestis loob väga hea võimaluse arutada ühiskondlike muutuste üle, mõtiskelda muutuste põhjuste ja tagajärgede teemal. Juurelda oma ja võõra üle. Teemaring on lai. Nii ei jää halloween vaid kommipühaks.
Nii nagu ütlesin, ei tohiks ära unustada ka põliselt omasid rahvakalendri tähtpäevi. Novembris on neid kaks – mardi- ja kadripäev – mõlemast on aja jooksul halloween'iga sarnaselt kujunenud kommipühad. Ürgselt soomeugrilikud mardi- ja kadripäev on varem olnud kogu pere püha, aasta poolitajad ning sügistööde lõpetajad, külarahva võimalus tõmmata korra hinge, käia üksteisel külas ja pidada maha üks korralik pidu.
Nüüd on see kõik taandunud ning alles jäänud tähtpäeva pealispind, mis fantaasialembeste õpilaste jaoks pole alati sama köitev kui halloween. Nii tekibki mõte, et naabri oma on parem, mis ma seda marti lähen jooksma, kui seal pole vahvaid kollikostüüme. Pealegi saab kommid kergema vaevaga kätte, ei pea laulma ega luuletust lugema.
Mõistagi on elu viimase saja aasta jooksul nii palju muutunud, et mardi- ja kadripäev paistavad kummaliste ja pisut imelike pühadena. Side esivanemate pärandiga kipub hapraks jääma, sest oleme nende elukorraldusest ja maailmavaatest võõrdunud.
Kooli ja õpetaja roll on muuta see side tugevamaks. Ülesanne ei ole lihtne. Selleks on vaja mõtteselgust, et kõigepealt ise püha tähendust ja eesmärki taibata. Haarata asja tuuma – sanditamiskombestik on raskest sügistööst väsinud inimeste võimalus puhata, koos olla ja meelt lahutada, hingeusku rahva komme astuda sealpoolsusega dialoogi, tagada maagiliste rituaalidega edu järgmiseks aastaks ja vältida õnnetusi.
Õpilastes tuleks kasvatada empaatiat enda asetamiseks esivanemate maailma, mõista elu nende prillide läbi. See on aga pool rehkendust. Lisaks tuleks neid julgustada rahvakommetega mängima ning neid oskuslikult muutma.
Mulle tundub, et mardipäevaga käib kaasas nostalgiline mineviku hõng, õpilaste jaoks kohati ehk lausa kopitamislehk. Milleks meile need esivanemate kombed? Elu on ju muutunud. Kahjuks on meie sanditamiskombestiku puhul paljuski jäänud tegemata töö, mis tõstis halloween'i maailma huviorbiiti. Ootan päeva, mil Eesti meedia ja tööstus hakkaksid neid tähtpäevi jõuliselt ja järjepidavalt toetama. Vaja on nüüdisajastatud mardi- ja kadripäeva, millega tänapäeva inimestel oleks lihtne haakuda, unustamata seejuures kommete põlist omapära.
Mulle tundub, et jõuame varsti punkti, kus mardi- ja kadripäeva tuleb halloween'i, oma võõra kaudu tutvustada. Selgitasin oma õpilastele, et mardipäev on sama tänapäevane ja tore kommipüha nagu halloween. Siingi on teretulnud mitmesugused kostüümid, jagub fantaasialendu, nalja, lõbu ja lusti. Mardipäevalgi käiakse üksteisel külas, aga see on natuke teistmoodi. Unustage taidlemine, mardi- ja kadripäeva mõte on pererahvaga koos tegutsemine.
Pole vaja luuletusi pähe õppida, tehke pulli! Pärige tööde-tegemiste kohta, tantsige, mängige, jutustage lugusid, mõistatage ja pange pererahva nutikus proovile. Kui sisse ei lasta, siis ärge unustage, et vanad mardid ja kadrid keerasid selle eest korraliku käki kokku, tõmbasid vankri katusele, viskasid ämbri kaevu või ajasid puuriida ümber. Laste silmad lõid särama. Üks noormees lubas lausa kanamunad kaasa võtta, mille soovitasin siiski viisakalt korvi jätta.
Kui tunni alguses kurdeti, et mardipäev on tittedele ja tahmase näoga on piinlik ringi joosta, siis tunni lõpuks olid mõtted pisut teisi radu hakanud liikuma.
Kooli roll on äratada huvi, julgustada katsetama ja avastama. Samal ajal, kui sügistööde lõpp, karja- ja viljaõnn on enamikule muutunud arusaamatuteks oskussõnadeks, nagu ka seosed põlluviljade ja toidu, loomade ja liha, villa ja riiete vahel, on üldinimlikud väärtused siiski jäänud alles.
Miks mitte soovida tänapäeval karja- ja viljaõnne kõrval edu järgmise aasta ettevõtmistesse, töökust ja tervist, teravat taipu ja parajalt puhkust, kooli-, allahindluse-, auto- ja lotoõnne. See ei muuda mardipäeva mõtet. Samamoodi on vanast ajast alles jäänud lihtinimlik soov leida depressiivsetel ja rõsketel sügisõhtutel veidi meelelahutust, minna üksteisele külla ja teha natuke nalja.
Koolirutiinist väsinud lapsed igatsevad samamoodi vaheldust nagu tööst tülpinud vanemad. Kõigile läheb korda murevaba elu, hea käekäik ja tugev tervis. Selle paistel saabki selgeks, et mardi- ja kadripäev ei ole kommipühad. Sandis käidi selleks, et soovida perele järgmiseks aastaks head, pärida nende tegemiste järele, virgutada vaimu ja turgutada tervist.
Rahvakommete õpetamisel ei mahu loomulikult kõik ühte ainetundi. Ei peagi. Halloween ja sanditamiskombed pakuvad häid võimalusi lõiminguprojektideks. Näiteks pakkusin oma koolile välja tegevusi terveks mardinädalaks.
Plaani järgi sai eesti keele ja kirjanduse tundides tutvuda mardipäeva kombestikuga, ajaloos õppida lähemalt tundma eesti talurahva eluolu, muusikatunnis laulda mardilaule, käsitöötunnis valmistada mardikostüüme, kehalises kasvatuses mängida rahvamänge, loodusõpetuse tunnis uurida sügise pööramist talveks ning matemaatikatunnis lahendada mardipäevateemalisi nuputamisülesandeid.
9. novembril tähistasime mardipäeva kostüümipäevana ja jooksime klasside vahel marti. Ka õpetajad lõid kaasa ning tulid mardisantidena kooli. Kommipühast sai tõeline rahvakalendri tähtpäev, mis oli ühtviisi oluline kõigis ainetundides, pakkus võimalusi üldpädevuste arendamiseks ja andis kogu kooliperele ühist tegutsemisrõõmu. Nüüd ootame rõõmsalt kadripäeva.
Milleks siis neid kommipühi koolis tähistada? Ei olegi vaja. Kool pole meelelahutusasutus. Koolil on siiski oluline roll selgitustöös, et halloween ja sanditamispühad pole kommipühad, vaid midagi enamat. Mõlemad pakuvad häid haakumispunkte õppe- ning kasvatustööga laiemalt ja aitavad kasvatada tähtpäevade tuntust ühiskonnas. Samuti on rahvakalendri tähtpäevade tähistamine hea võimalus õppeainete lõimimiseks, aga kindlasti tuleks läbi mõelda, mida, kuidas ja miks teha.
Ühtegi püha ei peaks tähistama lihtsalt püha enda pärast või siis põhjusel, et nii on alati tehtud. Kool saab muuta pühade sisu õpilastele arusaadavaks, luua seoseid võõra ja kummalise ning tuttava igapäevaelu vahel. Halloween polegi tingimata sajaga ägedam ega mardipäev tahmase näoga ringijooksmine. Mõlemal on elus oma koht, eripära ja eesmärk.
