*
Eve Mutso ja Maksim Tšukarjovi Manoni surmaeelne duett balleti lõpus oli vapustav – pika pausi järel publik lausa „plahvatas” ja braavohüüded ei tahtnud lõppeda. See oli samas tunnustus kogu Estonia trupile, kes selle omapärase koreograafiaga üpris pretensioonika balleti suutis nii mõjuvaks tervikuks tantsida. Kavalehelt sain teada, et just see ballett oli Inglise Rahvusballeti hiljutise esipaari Age Oksa – Toomas Eduri viimane etendus Londoni laval. Nähes, kuivõrd keeruline roll on Manon (nii tantsutehniliselt kui ka näitlejameisterlikkuselt), võib kindlalt väita, et Age Oks lõpetas oma karjääri absoluutses tippvormis. Nii suudavad lavalt lahkuda vaid vähesed artistid.
Tundub, et Age Oksa ja Toomas Eduri eriline suhe just selle MacMillani balletiga oli ühek põhjuseks, miks see Estonias lavale toodi. Lavastamiseks loa saamine ei olnud kerge. „Mitte kõik ei saa endale õigust „Manoni” esitada – selle eelduseks on hea ja ühtlase tasemega tantsijate ansambel”, ütleb koreograafi lesk Deborah MacMillan. Estonia tantsutrupi taset hindasid tunnustatud repetiitorid, kes on „Manoni” juba mitmeid kordi lavale toonud. Deborah MacMillani sõnul on Estonia teater terves maailmas kuueteistkümnes teater, mille tase vastab kõigile esitatud nõuetele. See on rõõmustavalt kõrge hinnang. Estonia teatris on repetiitorite hulgas loomulikult ka Age Oks ja Toomas Edur. „Nende esitus Londonis oli tipptasemel ja ma olen kindel, et nad suudavad aidata ka eesti tantsijatel end neis rollides leida”, ütles Deborah MacMillan enne esietendust antud intervjuus.
Koreograaf MacMillani käekirja teeb omanäoliseks see, et ta sünteesib klassikalise balleti kaasaegse tantsu ja isegi pantomiimi elementidega. Mõned kriitikud ütlesid pärast maailma – esietendust 1974. a, et see ballett meenutab neile rohkem filmi kui balletti. Selles mõttes oli MacMillan oma ajast ees – tänapäeval on ju kõikvõimalikud sünteesid vägagi moes. Tantsutehniliselt esitab ballett kogu trupile tõsise väljakutse. Ka kõrvaltegelastele on siin antud võimalus oma taset näidata. Kui värvikas oli kasvõi kurtisaanide grupp, kelle tegevuse taustal kogu lugu toimub! Nende elutee, mis kulgeb läbi uhkete salongide ja lõpeb La Salpetriere madratsitel mädanemisega, oli igati veenvalt väljatantsitud (Olga Rjabikova, Eve Andre, Nanae Maruyama, Svetlana Danilova, Nadežda Antipenko).
Manoni osatäitmine annab võimaluse juba tõeliselt särada. Pole ime, et Manoni on nimetatud priimabaleriinide üheks unistuste rolliks. Estonia laval esinevad kordamööda neli Manoni – Eve Mutso kõrval ka Luana Georg, Olga Rjabikova ja Alena Shkatula. Eve Mutso Manon on 18. saj Prantsusmaa moraalse allakäigu karussellis erandlik naine, sest kergemeelsus on tema jaoks vaid mask. Niisugune elu on talle olemuslikult võõras. Ta läheb selle võika pillerkaariga kaasa vaid elu sunnil. Oma iluga rikkalt aadlimehelt raha ja kalleid ehteid välja meelitades ei suuda Manon unustada oma armastatud des Grieux'd. Kui ta end reedab ja armastatud mehe käte vahele tormab, siis on sellel väga traagiline tagajärg. Petetud aadlimees tapab Manoni venna ja laseb Manoni prostituudina arreteerida. Kui des Grieux Manoni kaitstes karistuskoloonia valvuri tapab, põgenevad armastajad soode keskele peitu. Põgenemise teekond on haprale Manonile liiga kurnav ja ta sureb des Grieux'i käte vahele.
Eve Mutso ja Maksim Tšukarjovi lõpuduett oli niivõrd emotsionaalne ja mõjuv, et publik lausa vakatas. Ühiskonna poolt hüljatud tegelaste inimlikku ahastust toonitasid tühi lava ja sootulukestena heiklevad valgusevihud. Räbaldunud riietes inimvare oli tohutuks kontrastiks alles hiljuti ballikleidis flirtinud Manonile. Surmaga lõppenud hullumeelne armastus vabastas Manoni talumatuks vanglaks muutunud elu kütketest.
Sirje Vihma-Normet
