Nende hulgas aegu, kui Lembitu Nuiamehed, vanemskaudid, korraldasid Tallinna Festivali. Raudhabemed lõid samuti kaasa, ka lipkonna lelled (isad) baaris, seal kus vaja. Lembitu sõtsed (emad) hoolitsesid köögi eest, Hilja Jukkum oli peakokk. Iga saal oli hilistundideni puupüsti täis, rääkimata Musta Kassi kõrtsist. Suures saalis esinesid muidugi meie tuntud ansamblid, solistid, rahvatantsijad.
Aga oli teisi esinejaid väiksemates saalides, kes nime ei olnud teinud. Jaak Järve eestvedamisel lõime oma laulugrupi. Jaak oli eeslaulja, esimest kitarri – akustilist – mängis Alar Allas, teist kidrat väntsutas allakirjutanu. Hollandlane Rob van Nood toetas bassil. Laulsime ühel häälel, mõnele laulule sepitsesime küll lõppakordiks trioole. Keskendusime tuttavale, sellele, mida ka laagris oli lauldud, materjal oli jubagi peas, ei pidanud sõnu õppima.
Kava näiteid: Kõik maailma uhked roosid. Mats alati on tubli mees (oi kuidas selle refrääni sai pikaks venitatud!) Heeringa laul. Viljandi paadimees. Ma vaatan paadist kiikriga. Ja nii edasi. Selles vaimus sai lustakalt lauldud, publikule paistis meeldivat, kuulajaid jagus, nii et seisti keskmise saali, hiljem pärast remonti kristallsaali nime saanud seinte ääres, lauad „kik rahvid“ täis. Repertuaari kuulus ka üks omaloominguline, pisut kummaline pala, noormehed uhkustasid, et nad on karu visiitkaardid, selliseid, mida metsast võib leida, meie hinnatud juhi Jämesääre õpetatud sõna. Jaagul on ikka laulu sõnad peas, värskendas mälu hiljuti, kui kirikus kohtasime.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
